Selistes on sajanditagune külasüdamik

Ootamatult seetõttu, et Seliste külasüdamik, mis arhitektuuriteadlase pilku püüdis, on õigupoolest pärit varasemast ajast kui 20. sajand.

Seli kirik (Seli küla nimetati Selisteks 1926. aastal) on isegi vanem kui kaitseprogrammis käsitletav ehitusperiood 1870–1991.

Samal ajal on Epp Lankotsa ettepanek ei rohkem ega vähem kui kehtestada Seliste ajalooline külasüdamik riikliku muinsuskaitsealana.

Kõige köitvam ja silmatorkavam ning ehituslooltki ebaharilikum hoone on Seliste külas mõistagi maanteest sisemaa poole mäenõlvale imposantsena kerkinud puidust õigeusu kirik, ametliku nimega Tõstamaa-Seli Püha Vassiliuse õigeusu kirik.

Puitkirik ehitati vene puitarhitektuuri ehitustehnika vaimus valmis munkade poolt Riias ning seejärel toodi lahtivõetult jääteed pidi kohale. Kirik pandi kokku 1861. aastal ja pühitseti kolm aastat hiljem Püha Vassilius Suure auks.

Õigeusklik kogudus oli Selisse tekkinud juba 1847. aastal. Kohalikest vene õigeusu kirikutest on Seli vanim. Pootsi-Kõpu kirik valmis 1873. aastal, Tõhela-Murru kirik 1895., Kastna puitkirik 1896. ja kivikirik 1904. aastal.

Lankots teeb ettepaneku kultuurimälestisena kaitse alla võtta neist Kastna kiriku.

Kirikute kerkimiseks oli põhjust, sest Tõstamaa ajalookirjutajad väidavad, et aastatel 1845-1848 toimus siinkandis hoogne usuvahetamine ja õigeusku pööras 71 protsenti Seli ja Tõstamaa rahvast, küllap palju teisigi ümberkaudseid elanikke.

Seliste kirik remonditi aastail 2000-2001 Rootsi eestlaste Juta ja August Nõmme algatatud korjanduse abil, oma õla pani alla Tõstamaa vallavalitsus.

Tõstamaa vallavanem Toomas Rõhu meenutas, et raha oli kiriku remondiks vähevõitu ja talle heideti isegi ette, et pole kasutatud puithoonele kõige õigemaid värve, kuid tehtud see tollal sai, nagu jaksu ja tarkust oli.

“Värv seisab tänaseni peal,” nentis vallavanem rahulolevalt. Tal on õigus: kirik näeb üsna remonditud välja.

Kiriku kõrval, samuti mäeseljandikul, vaatab ülalt alla teele ühekorruseline avar puidust kirikumõisahoone, mis on noorem ehitis kui kirik, aga ikkagi jääb selle kerkimine 19. sajandisse. Lankots nimetab seda hoonet klassitsistlikult askeetlikuks.

Edasi tuleb otse tee äärde põndakule aastail 1884-1885 ehitatud raudkivist, võimalik, et just kohalike müürseppade kutsemeisterlikkusest kõnelev õigeusu kihelkonnakooli maja.

Kool asus siinkandis küll juba paar aastakümmet varem, kuid mõnes teises hoones.

Raudkivist on püstitatud lähedal asuv masinaühistu majagi, mis arvatavasti valmis sajandivahetuse paiku, ning 20. sajandi alguses ehitatud küllalt tagasihoidlik, kuid siiski ruumikas puidust rahvamaja. Seegi hoone on tänaseni alles ja hiljaaegu inimeste hoolitsevat kätt tunda saanud.

Need viis maja - kirik, mõis, kool, ühistu ja rahvamaja - moodustavad Seliste külasüdamiku tänapäevalgi ning seal jalutades võib ette kujutada, milline elu aastakümnete eest Selistes oli. Sest just selline nägi Seliste keskus välja pea kogu läinud sajandi.

Tõsi, kolhoosiajal mürises siin rohkem mootoreid kui kunagi varem või hiljem, sest masinaühistumajas oli töökoda ja remonditi põllutööriistu ja traktoreid.

Ühistu õues on praegugi veel roostes metalli ja lömmis masinaid, mida valvab kaks sümpaatset ketikoera. Püsti seisab kaarhall, mis peaks sealt hoonestuse sobivuse mõttes vaikselt taanduma nagu kolhoosikorrast jäänud kütusetsisternidki.

“Põhjus, miks ma liigitasin Seliste külasüdamiku 20. sajandi arhitektuuri hulka, on see, et mitme sealse hoone ehitusaeg jäi meie programmi ajalistesse piiridesse, aastaisse 1870-1991,” selgitas Lankots. “Aastaarv 1900 ei räägi meile otseselt mingitest 20. sajandile iseloomulikest ruumilistest muudatustest, seega võtsime oma programmi algaastaks aja, mis sisuliselt räägib meile 20. sajandiks toimunud muutustest. 1870 seetõttu, et Eestisse tuli siis raudtee, mis siinset ehitustegevust ning asulate arengut 20. sajandi jaoks oluliselt muutma hakkas.”

Lankotsa hinnangu kohaselt on Seliste külakeskus nii ruumiliselt kui arhitektuurselt Pärnumaa väikeasulate seas ainulaadne.

“See on silmapaistev ning, mis peaasi, hästi säilinud näide 19. sajandi külakeskusest ning eritüübilistest hoonetest, mis ansambli moodustavad,” ütles Lankots.

Hea on seegi, et Seliste küla on elujõuline ja küla arengule aitab kaasa vallavalitsus.

Koolimajas tegutseb käsitöötuba, kirikumõisas väike muuseum, kirikus peetakse aeg-ajalt jumalateenistust.

Arhitektuuriliselt on Lankotsa arvates Seliste kiriku, kirikumõisa ja koolimaja näol tegemist eraldi silmapaistvate hoonetega, millel on üle-eestiline väärtus. Rahvamaja ning masinaühistu hoone arvab arhitektuuriteadlane kohaliku tähtsusega ajalooliste hoonete kilda.

Kokku aga paneb kunstiteadlane Epp Lankots ette kuulutada Seliste viiest hoonest koosnev külakeskus riiklikult kaitstavaks muinsuskaitsealaks, mis tähendab, et hoonekompleksi ei lubata rikkuda vahele- või juurdeehitamisega.

Mõistagi on siin kaasa rääkida Seliste külaelanikel, omavalitsusel ja 20. sajandi arhitektuuri kaitseprogrammi raames tehtud ettepanekudki vormuvad seisukohtadeks alles selle lõppedes, seega mitte enne 2010. aastat.