/nginx/o/2017/07/10/6879515t1h0d8a.jpg)
Pärnu bussipargi söökla on kehakinnitust pakkunud 30 aastat, ent vähesed teavad, et kõik need aastad on seal hõrgutisi valmistanud Ljubov Savtšuk.
Bussipargis avati töölissöökla 1978. aastal, sama aasta juunis asus sinna tööle Ljubov, keda inimesed kiiresti tädi Ljubaks kutsuma hakkasid. Nii töötabki nüüd juba pensionieas Ljuba ikka veel sellessamas sööklas, kuigi vahepeal vupsas sisse paariaastane paus.
Ehkki pensionärina valmistab Ljuba praegu toitu neli tundi päevas, on kumu, et ta uuesti kokkama on asunud, levinud kiiresti ja kõik tema talendi austajad on uuesti söökla üles leidnud.
„No mulle meeldib süüa teha! Söögitegemine on tegelikult paras kunst, seda ei saa teha halva tujuga. Ja nii ongi põhiliseks märksõnaks kujunenud naeratus,“ tähendas Ljuba. Kuigi vitaalne proua on Eestisse sattunud kummalisi keerdkäike pidi, ei saa tema eesti keele oskusegi üle nuriseda.
„Pärit olen linnast, mis kunagi kandis nime Frunze. Nüüd nimetatakse seda linna Biškekiks. Söögitegemist õppisin aga Tšeljabinskis. Koos abikaasaga tulime Eestisse. Siin tekkiski mul kohe vajadus hakata õppima eesti keelt,“ pajatas Ljuba.
Meisterkokk kirjeldas, et kunagise kalakombinaadi sööklas ei osanud tema toonane ülemus sõnagi vene keelt: „Siis hakkaski üks mu kolleegidest keelt õpetama. Sain selgeks. Polnudki nii raske.“
Ljuba sõnade järgi erineb toiduvalmistamine praegu suuresti varasemast. „Köögimasinad on arenenud, toiduainedki on sellised, millest varem unistadagi ei osanud, maitseaineid külluses. Kuid nende maitseainetega on vähemalt bussipargis üks “aga”,“ naeris Ljuba.
Ja meenutas, kuidas kord kasutas ta kanaprae valmistamisel spetsiaalset kanamaitseainet. „Inimesed tulid kohe küsima, mis toiduga lahti on. Ei maitsenud nii hästi kui tavaliselt,“ rääkis Ljuba. Ta rõhutas: „Ikkagi sool ja pipar!“
Naljakaid olukordi on Ljubal ette tulnud veel. „Millegipärast on bussipargis saanud traditsiooniks, et esmaspäeval pakume alati hapukapsasuppi, reedeti on menüüs kohustuslik hernesupp. Korra tegin kapsasupi asemel rassolniku. Kõik vaatasid sel päeval mulle imelikult otsa, et kokk on peast soojaks läinud,“ pajatas Ljuba.
Praegu käib Pärnu vaat et ainsas töölissööklas väga mitmesugust rahvast.
„Meil on taskukohased hinnad ja seetõttu tulevad meile sööma peale bussipargi inimeste ümbruskaudsete poodide-kontorite töötajad. Ja kõik kiidavad,“ mainis Ljuba, uhkusenoot hääles. Oma väidete kinnituseks näitas ta söökla hinnakirja: „No kus mujal saab inimene söönuks 20-30 krooniga? Ja seda tänapäeva hindade juures.“
Tõsiasi, et teda võib bussipargi söökla maskotiks pidada, Ljubat ei häiri. Pigem hõlbustab see suuresti tema tööd.
„Mul on siin väga häid tuttavaidki tekkinud. Tuleb vahel mõni palvega: Ljuba, aita! Temal mingi perekondlik sündmus, tahaks külalistele hõrgutisi pakkuda. No eks siis ikka teen ära,“ rääkis Ljuba. Krapsakas meisterkokk ei kavatse niipea kulpi nurka visata. „Toiduvalmistamine on mul kujunenud elutööks. Tegelikult on minu amet minu arvates üks tähtsamaid elukutseid,“ leidis staaþikas kokk.