Kokkamine nõuab head tuju
Ehkki pensionärina valmistab Ljuba praegu toitu neli tundi päevas, on kumu, et ta uuesti kokkama on asunud, levinud kiiresti ja kõik tema talendi austajad on uuesti söökla üles leidnud.
„No mulle meeldib süüa teha! Söögitegemine on tegelikult paras kunst, seda ei saa teha halva tujuga. Ja nii ongi põhiliseks märksõnaks kujunenud naeratus,“ tähendas Ljuba. Kuigi vitaalne proua on Eestisse sattunud kummalisi keerdkäike pidi, ei saa tema eesti keele oskusegi üle nuriseda.
„Pärit olen linnast, mis kunagi kandis nime Frunze. Nüüd nimetatakse seda linna Biškekiks. Söögitegemist õppisin aga Tšeljabinskis. Koos abikaasaga tulime Eestisse. Siin tekkiski mul kohe vajadus hakata õppima eesti keelt,“ pajatas Ljuba.
Meisterkokk kirjeldas, et kunagise kalakombinaadi sööklas ei osanud tema toonane ülemus sõnagi vene keelt: „Siis hakkaski üks mu kolleegidest keelt õpetama. Sain selgeks. Polnudki nii raske.“
Ljuba sõnade järgi erineb toiduvalmistamine praegu suuresti varasemast. „Köögimasinad on arenenud, toiduainedki on sellised, millest varem unistadagi ei osanud, maitseaineid külluses. Kuid nende maitseainetega on vähemalt bussipargis üks “aga”,“ naeris Ljuba.
Ja meenutas, kuidas kord kasutas ta kanaprae valmistamisel spetsiaalset kanamaitseainet. „Inimesed tulid kohe küsima, mis toiduga lahti on. Ei maitsenud nii hästi kui tavaliselt,“ rääkis Ljuba. Ta rõhutas: „Ikkagi sool ja pipar!“
Naljakaid olukordi on Ljubal ette tulnud veel. „Millegipärast on bussipargis saanud traditsiooniks, et esmaspäeval pakume alati hapukapsasuppi, reedeti on menüüs kohustuslik hernesupp. Korra tegin kapsasupi asemel rassolniku. Kõik vaatasid sel päeval mulle imelikult otsa, et kokk on peast soojaks läinud,“ pajatas Ljuba.