TOOMAS ALATALU: olen eelmise aasta jooksul teinud niipalju, et võin ennast julgelt pidada ajaloo ümberkirjutajaks

Kalev Vilgats
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres Adamson

Pärnu Postimehe ammusel kaasautoril Toomas Alatalul oli töörohke aasta. Saksamaal ilmus inglisekeelne esinduskogumik kommunismipärandist Euroopas, kus tuntud ajaloolaste S. Courtois´, U.Backese, Ph. Moreau kõrval on temagi artikkel „Kommunism Eestis: partei surnud, kuid eksparteilased elavad hästi”. Ta kirjutas Tuvat tutvustava artikli Oxfordi entsüklopeediale, tegi ümber Läänes koostatud koolide ajaloo töövihikud ja andis välja pronkssõduri teisaldamise loo inglise keeles. Peale selle Akadeemiale arvustus kogumiku ”Eesti Vabariik 90“ kohta. Rääkimata tudengite õpetamisest Euroülikoolis, kus ta on 2000. aastast rahvusvaheliste suhete teaduskonna dekaan.

Ajaloolane, ajakirjanik, poliitik ja õppejõud Toomas Alatalu andis nädala algul Pärnu Postimehele pikema intervjuu päevakajalistel ja ajaloolistel teemadel.

Venemaal lõppes äsja küsitlus ”Venemaa nägu“, mille tulemustega vähegi lääneliku mõtlemisega venelased rahul ei ole. Esimene koht, poolmüütiline vürst Aleksander Nevski, teine peaminister, kelle nime järgi hakati kutsuma vangivaguneid, Pjotr Stolõpin, kolmas, verine Jossif Stalin. Ei ühtegi tõeliselt positiivset isikut. Kuidas teie sellist tulemust kommenteerite?

Tegemist on Venemaa identiteedi kujundamise tulemusega. Kogu seda küsitlust mõjutati kõvasti, selle juurde käisid telesaated ja tulemus sõltus paljuski neist, kellel lasti seda nägu kujundada. Ajal, kui on selge eesmärk taastada Venemaa võimsus maailmas, oli tulemus täiesti seaduspärane ja positiivne, sest Lääs peab hakkama mõtlema selle üle, miks ühel rahval on sellised esikangelased. Tegu oli selgelt ideoloogilise tellimusega Venemaa propagandamasinale ja tulemus tuli vastav.

Järeldus - lasen eksamil tudengitel kirjutada, miks Ukrainas 25. detsembril presidendi määrusega otsustati võidupüha 9. mail asendada Teise maailmasõja lõpu aastapäevaga. Arutlusainet on, sest Euroopas saab ühe käe sõrmedel üles lugeda riigid, kes tahavad tähistada võitu kellegi teise üle. Euroopalik lähenemine on see, millele läheb üle Ukraina.

Möödunud aastal üritati survestada nii Eesti avalikku arvamust kui valitsust, et viivitamatult tuleb hakata korrastama suhteid Venemaaga. Eeskõneleja oli ekspeaminister Tiit Vähi. Kas kõigi probleemide ravim on Eesti sättimine Venemaa kiiluvette? Meie suhete lugu on olnud peamiselt Eesti järeleandmised, millele vastatakse üha uute nõudmistega. 

Siin tuleb otsida paralleele ajaloost. Midagi sarnast elasime üle kahekümnendatel aastatel, kui Päts oma kamariljaga astus NSV Liidu välispoliitika teenistusse. Pätsi tegevuse see külg tuleb ükskord ära hinnata, sest ajalugu kipub korduma.

Me unustame ära, et 2004. aastal tegime kardinaalse pöörde ja vahetasime kohta ka maailmakaardil, mil Ida-Euroopa läks vahepealsest ebalevast olekust (kas siin või seal) üle kindlale poolele. Samal ajal on jätkunud ponnistused hoida meid endiselt rippuvas asendis ja seda viiakse ellu konkreetsete jõudude abil.

Kui kaks aastat tagasi aprillis saabus Tallinna Vene parlamendi delegatsioon, siis oli neil selge sõnum: meie teame, et teil siin on jõud, kes mõtlevad teisiti. Seda tuleb alati meeles pidada.

Keskerakond on üritanud meid kogu aeg tirida tagasi, kui meenutada nende suhtumist Eesti astumisse NATOsse, nad ei kujundanud välja ega avalikustanud oma seisukohta Euroopa Liitu astumisel jne.

Kõige hämmastavam on see, et Keskerakond oleks võinud ennast globaalsel poliitilisel maastikul positsioneerida enne 2004. aasta pööret. Koostöölepe Jedinaja Rossijaga sõlmiti alles detsembris 2004, mis tähendas seda, et algas juba NATOsse ja ELi kuuluva riigi n-ö ärapööramine tagasi. Opositsiooniparteilt välispoliitika mõttes liialt omapärane käik, sest näiteks Lätis tehti analoogilised lepped ikkagi enne NATO – Euroopa Liidu joone ületamist.

Seega Eestis jäädi siis hiljaks?

Kas hiljaks või hästi läbimõeldud taktika. Arvan, et tegu oli hea ajastatusega näitamaks - Venemaa suudab isegi niisugust asja, et riigis, mis just on teinud teistsuguse valiku, on võimalik asuda avalikult vastupealetungile toimunu vastu. See 2004. aastal alanud protsess on esialgu kulmineerunud sündmustega Gruusias.

Gruusia puhul on väga kummalisi hinnanguid. Olen leidnud lugupeetavates ingliskeelsetes ajalehtedes tõsimeelseid väiteid, et Gruusia oli vaat et ise viiepäevases sõjas süüdlane.

Järelikult töö käib. Kirjutasin Sirbis ühe pikema artikli juhtimaks tähelepanu väga põhimõttelisele dokumendile, mis võeti vastu Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel Gruusia sõja kohta. Hämmastaval kombel meie ajakirjandus seda ei refereeri, küll aga minnakse kergelt kaasa väljast tulevate tõugetega, et Gruusia ise alustas ja tuleb süüdi mõista.

Selguse saamiseks tasub minna tagasi 1991. aastasse ja mitte unustada, et Gruusia oli samas olukorras Eestiga – mõlemas asusid võõrväed. 1992. aasta juulis oli Tallinnas Marja tänaval tõsine tulistamine, kus Vene sõjaväeosa üle võtma läinud Eesti kaitseväelased suruti kuulipildujatulega vastu maad. Vene pool ruttas teatama, et neil on kaks haavatut - Tallinna garnisoni ülema asetäitja ja ehitustööline. Eesti pool kinnitas, et kaitseväelastel polnudki padruneid. Seega pidid venelased pihta saama omade rikošettkuulidest või... Asi tuletab vägisi meelde Ganinit – mis juhtunuks siis, kui toona keegi oleks surma saanud?

Gruusiasse ja Moldovasse jäetud vägedel tugineski sealne separatism ja seda ei saa üle viia Kosovole, kus polnud selliseid võõrvägesid, millele oleks toetunud Kosovo albaanlaste tegevus.

Võõrvägede väljaviimisega venitamine tingiski konflikti. Gruusia puhul tuleb arvestada veel Tšetšeenia sõda, mis toimus kõrval ja millega Gruusia oli Pankissi oru kaudu seotud. Kui lisame ka Venemaal toimunud regulaarsed kampaaniad Kaukaasia välimusega isikute vastu, siis saame tervikuna teise pildi. Küsimus on ajendis, mis vallandaks konflikti, mille algust võis prognoosida ette aastal 2006, kui USA president kaotas oma võimu kongressis ja oli kahte sõda kaotamas, mis manasid taas silme ette 1968. aasta kontuuri, kui Ameerika mittejuhtimist ja nõrkust ära kasutades pani tollane NSV Liit end julmalt kehtima Tšehhoslovakkias. Eelmisel aastal läks areng samamoodi.

Mis on valesti Eesti välispoliitiliste tegemiste juures?

See ei ole ainult meie probleem. Suurriikide diktaat on olemas ja kui Prantsusmaa ütleb, et ELi tippkohtumine peab arutama olukorda Aafrikas või Mauretaania kuulumist Vahemeremaade liitu, siis lüüakse käsi kõrva äärde ja arutataksegi. Viimati pandi terve EL sõdima kellegi Mukoko eest, kes on Zimbabwe inimõiguslane, ainus, keda lõppdokument nimeliselt mainib.

Sama 11.-12. detsembri tippkohtumine aga ei arutanud kahte olulist asja: vaherahu Lähis-idas, kuigi oli teada, et Iisraeli ja Hamasi vaherahu lõpeb 19. detsembril ja OSCE missiooni pikendamist Gruusias, mis lõppes 31. detsembril. Räägiti asjadest, mis polnud olulised. Selline seis on kordunud kuust kuusse ja väikeriikidel tuleks ikkagi endi huvide eest seista. Ei saa olla igavesti mängukanni staatuses.

Riigikogus olles juhtisin pidevalt nii Ojulandi kui Paeti tähelepanu sellele, et ei piisa Kosovo arutamisest ja Ahtisaari plaani kiitmisest, sest kui protsessid venivad, on see kõigile piiririikidele ohtlik. Eesti läheb vaid üldise vooluga kaasa, kuid meile olulistes ja konkreetsetes asjades peame ise rohkem suuri tagant torkima.

Teine põhimõtteline moment on Balti riikide koostöö. Grusiinid kuulutasid aasta parimaks välispoliitikuks Leedu presidendi Valdas Adamkuse. Ilves küll oli olulisel hetkel Thbilisis kohal, kuid süsteemset tööd Gruusia abistamisel on vaieldamatult teinud rohkem Leedu ja Läti. Eesti tagasihoidlikkus ja teatud küsimustes isegi viilimine on liiga silmatorkav. Tuleb olla aktiivsem.

Kuidas hindate välissündmuste kajastamist Eesti meedias?

Välispoliitika asjatundjaid on kõvasti kõrvale tõrjutud.

Miks?

Viimane vastav kampaania käis üle 2000. aastal, kui hakkas kujunema kaks Eestit. Kes arvustas võimu, sellel pandi suu kinni. 1999. aasta valimiskampaania ajal ei tohtinud avaldada ühtki artiklit parempoolsete ja koganlaste liidu kohta ning Keskerakond pidi isegi ostma leheruumi, et info jõuaks lugejateni. Pärast seda läks lahti elementaarne karistamine stiilis - sa julged veel tsensuurist rääkida!

Välispoliitilist informatsiooni jagatakse niigi tsenseeritult: pooltest asjadest räägitakse, pooltest mitte (vaadake, kui palju uut olete kuulnud praeguse Lähis-Ida sõja päevil!). Postimehe ja Eesti Päevalehe lugejad ei olegi paljudest maailmapoliitika asjadest informeeritud, sest saavad info läbirehitsetult – Mukokost jah, Gruusiast mitte!

Kui sellele lisandub välispoliitika serveerimine üldise jutu tasemel, hakatakse kogu asja ühel hetkel kergelt võtma, sest paljud tunnevad, et suudavad kaasa rääkida. Vaadake intenetiportaalidesse, kui palju on meil tarku inimesi, kes pole ühtegi dokumenti ja tõsist poliitikakäsitlust lugenud, ent võtavad mingi ettejuhtunud raamatu või internetis rippuva jutu põhjal pidevalt sõna ja on targad kõikides maailmaasjades.

Spetsialistide vältimine ongi välispoliitikast loonud mulje, et seda jagab iga inimene tänavalt. Tuleb ikka masendus peale küll, kui pead pealt vaatama osavat infosüsti – läänest tuleval jutul on tihti sünnikohaks ida - millele järgnevalt tõestatakse n-ö massiga ära, et Gruusia puhul on esmajärguline esimese paugu tegemine, mitte aga aastakümneid kestnud okupatsioon, väikeriigi halastamatu purukspeksmine, suurriiklikud mängud rahvaste lõhestamiseks, rahvusvaheliste kohustuste mittetäitmine  jmt. Massidega manipuleerimist läbinägevad asjatundjad aga lihtsalt ei saa sõna või lähevad Delfi hakklihamasinasse kohe, kui midagi arvavad.

Kas meil oleks vaja eestikeelset Newsweek`i või Time`i-taolist ajakirja? Kaasaegset Aja Pulssi? Omaaegne kultuuriminister Raivo Palmaru mõtles küll sellisele väljaandele.

Ilmtingimata ja ka telesaated peaksid olema selgitavad. Üks asi on välispoliitikast rääkida ja teine asi selgitada. Meil domineerib esimene pool. Paraku käib ka oma liivakasti hoidmine. Võtkem või kuukiri Diplomaatia, kus on ikka ühed ja samad autorid ja veel kuhjaga välisautoreid, ometi on kohalike autorite ring oluliselt laiem, ent meie pisikesel ladvikul on korporativism veres – meie ja need, keda pole olemas.

Urmas Otti meenutades räägiti televisioonis ka iseloomulikest esinemislaadidest ja kolme korüfee hulgas mainiti ka teid. Mäletan poisikesepõlvest televisiooni Välispanoraame, kus te kerge käega nägusid joonistasite. Miks pole toimunud teie come back`i teles?

Mind lihtsalt ei ole ekraanile tagasi lastud. Eelmisel aastal pakkusin end Kalevi TVle ja sain jälle poliitikat joonistada – arvud ja skeemid ütlevad tihti juurde seda, mille koha pealt pean ise targaks vaikida. Saatele sai saatuslikuks Gruusia sõda, mida selgitasin nii, nagu asi oli, ent siis vallandati väljast kampaania, nagu oleks Gruusia ise süüdi ja teatud tegelaste survel lõppesid minu esinemised päevapealt.

Nagu 30 aastat tagasi – mulle on jagunud piisavalt pisikesi ülemusi ja teadmisi mitteseedivaid konkurente (poliitikuid), kes hoiavad rahva pigem teadmatuses – siis on endal kergem udutada - kui lasevad mõne asja selgeks rääkida.

Aga minevikus sai määravaks ühtede kadedus ja teiste argus, mis sisaldas suure portsu omakasu. Minu esinemisstiil on originaalne ja väljaspool Eestit on seda ainult tunnustatud. Eesti aga algas ekraanilt tõrjumine juba esimese saatega, kui tegin veerand tunniga skeemide ja fotodega selgeks sõja Lähis-Idas, kusjuures esinemiskeelust – komsomolijuhi kohalt mahavõtmine oli ju karistus - tulenevalt näidati mind ennast vaid lõpukaadreis. Muidu oli kuulda häält ja näha joonistavat kätt. Esimesest TV-tegijate populaarsusküsitlusest sai mulle karuteene, sest väliskommentaatorite hulgas oli minu vaadatavus 53 protsenti, ülejäänutel seega 47 protsenti kokku ja neist edukaim keskkomitee lektor 21protsendiga.

Sel hetkel juba käis minu kahe loenguteksti nelja-aastane (1973-1977) „arutamine”, järgnesid laste- ja noortesaadete äravõtmine, keeldumised avaldamisest kõigis keskkomitee väljaannetes ja kirjastustes (õppejõule tähendas see teadustöö plaani mittetäitmist!) – seis, mis püsis nõukogudeaja lõpuni. Tänu ühe väiklase mehe kinnisideele olla esimene. Paraku esindas ta võimu.

Oli endalgi rabav vaadata, kuidas pärast Valdo Pandi (ta pakkus teha kahasse saadet „Hispaania 1936-1976”, millest jõudis ekraanile vaid sissejuhatav saade) surma ei söandanud enam keegi toetussõnugi öelda, ent vastus oli tegelikult toodud numbreis – käis õhin võitlus oma vaadatavuse pärast ja kui ikkagi üks viiest suurest teleekraanilt kõrvaldati, oli ekraaniaega jagada kui palju ja paljud tõusid ka populaarsustabelis kõrgemale. Mul aga tuli avaldamiskohti otsida Moskvast ja Kiievist. Sain hakkama, mis jällegi mõjus punase rätikuna, nagu ka ärakäimised  Kuubal ja Nicaraguas. Kadeduseuss ainult kasvas ja ikka see sama mees keelas ka minu viimase salvestatud esinemise Eesti NSV TVs. Oli uusaastaöö 1987 ja Moskvas käis perestroika.

Pikki aastaid ilmus eestikeelne kogumik Välispanoraam, mis koondas läinud aasta peamised välispoliitilised sündmused ja selgitused. Minu raamatukogus on selle viimaste köidete vahel väljalõiked Noorte Häälest, kus järjekordse Välispanoraami ilmudes avaldati Alatalu parandusi kogumiku juurde.

Siin on küsimus kvaliteedis ja koostöös. Elementaarne selliste väljaannete juures on asjatundjate osalemine. Mina aga olin ametlik paaria ja löögialune – ametiks võisin öelda vaid  „telekommentaator”, kuid kõik ülejäänud väliskommentaaride tegijad olid „Eesti Televisiooni väliskommentaatorid.” Niisugune eristamine lubas mind iga hetk ekraanilt kõrvaldada. Eesti Raadiosse ei tohtinud mind kutsudagi. Mul oli „patenteeritud” koht kõikvõimalikes otsustes, kus mainiti nimeliselt ideoloogilisi vigu teinud seltsimehi. Mind keelduti võtmast Ajakirjanike Liitu, ehkki olin ju ka Edasis tööl.

Kõik ülejäänud olid EKP Keskkomitee koosseisulised või mittekoosseisulised lektorid, mina ei olnud. Mulle olid suletud „Rahva Hääl”, „Küsimused ja vastused” jne. Mainin seda kõike, sest on ikka naljakas täna lugeda, kui suured „demokraadid” toona Eesti meediat juhtisid – haledad nahahoidjad olite, vennikesed.

Kuigi minu esinemisi tõesti mäletatakse, olin ekraanil kord nädalas ja mind avaldasid Noorte Hääl, mis oli komsomolileht ja Edasi kui rajoonileht. Pluss rotaprindi väljaanded, mida loeti õhinal. Kuni ühel päeval avastasin, et minu tõrjujad panevad rotaprindi teksti oma nime all panoraamidesse ümber…

Vabariigi juubeliaastal ilmus palju Eesti ajalugu ja poliitikat puudutavat kirjandust, mida ei jõuagi koju riiulile muretseda. Mis jäi teile nendest väljaannetest silma?

Esindusteose ”Eesti Vabariik 90“ retsensioon, mis kohe Akadeemias ilmub, põhineb Läänes avaldatud artikli seisukohtadel. See teos jätkab joont, mida alustas professor Sulev Vahtre oma Eesti kronoloogiaga ja mida jätkati XX sajandi kronoloogiates.

Tõsiseid probleeme on kaks. Täielikult on käsitlemata Eesti komsomoli edumeelne tegevus. Kui Rahvarinde tegelased, nt. Rein Ruutsoo kuulutavad, et Eestis tekkis siseopositsioon 1968. aastal, siis tuleks sealt minna veel viis aastat tagasi.

Rääkida neist, kes algatasid komsomoliopositsiooni ja tegid midagi ära – komsomoli XIII kongressil võeti vastu alternatiivne tegevusprogramm ja hääletati maha Moskvast saadetud keskkomitee teine sekretär – see toimus 1966. aastal, olid unikaalsed sammud kogu NSV Liidus ja püüda nende asemel ja arvel serveerida väljaastumisi 1968-1969, mis olid lokaalsed ja toimusid TRÜs või ülikooli klubis -  see lihtsalt ei ole aus.

1966. aasta komsomoli kongress viidi läbi nii, et meil olid oma inimesed enamikes rajoonikomiteedes, kes teadsid, mida nad teevad. See oli üleriigiline vastuhakk ja jätta see ajaloos mainimata ning alustada opositsioonilugu isikutega, kes tulid areenile viis, kuus, isegi kümme aastat hiljem – on natuke naljakas.

Teine peamine moment on selles, et alati tekib küsimus, kuidas esitada Eesti ajaloo sotsialismiperioodi protsesside käivitajat. Sulev Vahtre hakkas kompartei asemel rääkima Eesti NSV ülemnõukogust ja selle tegevusest. XX sajandi kronoloogiates ja ”Eesti Vabariik 90“ esitatakse samuti kõik ENSV ülemnõukogu valimistulemused, mis oli ju pseudovärk. Mida ütleb – „valiti nii palju parteituid” lugejatele paarikümne aasta pärast? Neid oli ju vaja linnukese tarvis - kui inimene ära valiti, hakati teda töötlema ja võeti ikkagi parteisse.

Meie aga loome täna muljet, et polnudki partei-riiki, sest toimusid korrapärased valimised, oli isegi teatud demokraatia olemas jne. Milleks - ülemnõukogud ei otsustanud ju midagi, seda tehti ikka parteikongressidel ja –pleenumitel. See võib mitte meeldida, ent ikkagi kompartei ja tema institutsioonid olid tollased tegijad. Samas pole meil veel piisavalt nutti selle kajastamiseks. Näiteks on teada, et parteiliikmete hulgas oli eestlaste ja venelaste vahekord 50 : 50. Eestlasi pidi olema pisut rohkem, ent niipea kui lisame eestlaste ja venelaste suhtarvud elanikkonna hulgas, saab kohe selgeks viimaste domineeriv roll ainuparteis. Ja just selle kaudu ja abil käis vabariigi juhtimine ja nende probleemide tekitamine, mida veel praegugi üle elame.

Millest tuleb teie omalaadne Tuva-kirg ja kuidas sattutakse Oxfordi entsüklopeediasse?

Tuva selle aasta eelarve kinnitati alles 31. detsembril 2008 pärast seda, kui seal oli parlamendi esimees maha võetud ja saadetud protestikiri kohaliku juhi peale nii Medvedevile kui Putinile. Kui Venemaal veel kusagil käib poliitiline võitlus selle sõna otseses mõttes, siis on selleks Tõva Vabariik. Seda Tõva n-ö kaalust.

Oxfordi pakkumise sain posti teel. Muide, ka pakkumine kogumikku tuli Courtois´ilt, kui olin temaga juhuslikul kohtumisel pool tundi kõnelnud. Tegu on Oxfordi Constitutional Law entsüklopeediaga, mida annab välja Max Plancki Instituut. Nad tellisid Tuva viimase kümnendi ajaloo ja saatsid mulle teksti, mis oli neil varem ilmunud ning üllatuslikult avastasin, et see oli paljuski kirjutatud minu artikli põhjal, mis ilmus 1992 Inglismaal. Ka Vikipeedias on mitu märksõna, kus teksti ainsa allikana on viidatud minu artiklit. Aga see sisaldas minu kontseptsiooni Tuva arengust, mis pärast selle avaldamist Tuvas tõi rahva tänavaile ja mulle süüdistuse sekkumises Tuva siseasjadesse.

Tuva eelmise liidriga sai kaks aastat tagasi Monacos toimunud „Tuva (müügi-)päeval” pikad jutud maha räägitud. Nüüd siis kirjutasingi uue artikli ja see ilmub sel aastal.

Mis vigur on Läänes koostatud ajaloo töövihik?

See on päris uus asi. Me peaksime julgemalt sekkuma sellesse kirjandusse, mis meil tõlgituna levib ja mida kasutatakse koolides õppetöös. Sageli on ettekujutus selline, et elasime isoleeritult ja ei kujutanud kõiki asju ette ning võtame kergekäeliselt Läänest üle õpikuid, ka ajaloo kohta. Ometi on nende õpikute kvaliteet sageli väga küsitav ja kirjutatakse kokku asju, mis tegelikkusele ei vasta.

Hea oli, et mu endistel tudengitel, kes neid töövihikuid välja annavad, oli oidu minu poole pöörduda. Üks käibelolev töövihik on  - koos vigadega! – Läänes kasutuses 1993. aastast. Muutsin teksti üsna palju, tegin skeeme ümber, mida kõike kajastab ühel leheküljel olev märge - Toomas Alatalu redaktsioon aastast 2008. Oma teadmisi ei pea me vaka all hoidma, vaid ikka kasutama.

Loogiline oleks, et endist NSV Liitu käsitlevad osad Lääne kooliõpikutes võiksid olla baltlaste kirjutatud.

Mis ajendas teid pronksiööst inglise keelset väljaannet koostama?

Kui vestlesin üliõpilaskandidaatidega, siis üks ütles, et õpetaja ei soovitanud neil sellel teemal oma arvamust avaldada. Tuli välja, et koolilõpetamisel oli võimalik valida kirjand pronksiöö teemal ja taas ei soovitatud seda kasutada, sest siis minevat edaspidi elus halvasti. Mulle on kõik sellised asjad väljakutseks.

Kähku organiseerisin üliõpilaskonverentsi, kutsusime esinejaid Läti, Leedu, Pihkva, Novgorodi partnerkoolidest ja kuna kukkus huvitav välja, tekkis mõte teha kogumik pronkssõduri äraviimisest. Selles on sündmuste toimumise täpne kronoloogia koos tagamaadega, millal probleem üldse tekkima hakkas. Sellest ilmneb paljutki.

Näiteks on juba kinnisideeks kujunenud väide, et pronksiööd valmistati spetsiaalselt ette riigikogu valimiste tarvis. Tegelikult oli juba kõneks olnud Keskerakonna käik 2004. aastal paljuski sama probleemiga seotud – poliittants pronkssõduriga algas kolm-neli aastat varem.

Edasi - Andrus Ansipile heidetakse ette valetamist. Kogumikus on täpselt kirjas, kes millal ja mida ütles ja saab näiteks teada, et ühte Ansipi põhimõttelist avaldust riigikogus kuulas vaid neli rahvasaadikut ja ei ühtegi ajakirjanikku. See on teie häda, ajakirjanikud, kui ei kuule ja pole õigel ajal kohal.

Dokumendid tõestavad, et kui Eesti ametlikult väitis ja väidab, nagu oleks meie suursaadik tulnud Moskvast ära puhkusele, siis tegelikult ta sunniti sealt ära tulema meie liitlasriikide poolt. Avaldatud on kõik olulised dokumendid, mis neil päevil Moskvas, Brüsselis, Washingtonis ja mujal sündisid.

Meie Pihkva ja Novgorodi noorte sõprade ettekannetest tuli väga kenasti välja, et sealne ajakirjandus sugugi ei materdanud üksnes Eestit – tuletati võrdselt Venemaa enda patte meelde.

Millal ilmub uus miniteatmik ”Eesti poliitika: ladvik ja rahvas, sündmused ja skandaalid 2000“?

See on mul vaikselt töös. Üliõpilastega teen ühe kogumiku Gruusia sündmustest, hakatus on tehtud, Gruusia suursaadik oli meil külas. Meie ajakirjanduses lööb läbi ühekülgsus ja kahtlaste kampaaniatega kaasa minek. Ühtäkki saab peamiseks mitte see, et Venemaa läks ja purustas nädal aega naaberriiki, vaid kes nüüd täpselt esimese paugu tegi. Kuni kestab säärane välispoliitikale lähenemine, tuleb õpetada noori nägema asju laiemalt, mida selle konverentsiga ka taotlen.

Teil on huvitav ja kirev minevik. Kas olete mõelnud oma memuaaride kirjutamisele?

Öelda oleks mul küll, aga aega ei ole. Kirjutan Saksamaal ilmunud artikli n-ö Eesti versioonile juurde pisut sellest, kuidas töötas tsensuur Eesti NSVs. Tahan arhiividest võtta välja need otsused, mis omal ajal minu kohta tehti ja näidata mehhanismi, mis oli küllaltki saatanlik. Konfliktid keskkomitee tegelastega olid ohtlikud, sest väikesed inimesed on eriti suured võimu näitajad. Kuna tulin Tartust Tallinna mustas nimekirjas olijana ja kõik teadsid, et minu mahavõtmist Tartu linna komsomolijuhi kohalt nõudis Moskva, siis ei jõudnud ma Tallinnas veel suudki lahti teha, kui ajakirja Noorus ülipüüdlik toimetaja ruttas kaebekirjaga keskkomiteesse.

Karistamise tasemes on heaks näiteks Tartu ülikooli sotsioloogialabori juhataja Ülo Vooglaiu süüdistamine „antiparteilises tegevuses”. Tal oli oidu pöörduda Moskvasse, kust tuli pomm-küsimus - kas tõesti on tekkinud uus Molotovi-Malenkovi antiparteiline grupeering? Muidugi tuli kohalikel üliagaratel ja –ogaratel süüdistus „mitteparteiliseks” ümber hinnata, ent pöördumine Moskvasse sai päästerõngaks paljudele teistelegi. Sealses lektorite grupis oli lihtsalt piisavalt mõistlikke mehi. Nii toona kui ka perestroika algaastatel, kui Eestis oli propagandaköis selgelt argade ja piiratud isikute käes.

Minu kõige kauem arutatud „süütegu” seisnes selles, et 1) ütlesin, et XXIV kongress ei pakkunud midagi uut ja 2) NSVL lubas Jaapanile kaks saart tagasi. See viimane fakt oli kirjas Moskvas ilmunud ajalooentsüklopeedias, mille viisin keskkomiteesse, ent vastuseks kõlas „Moskvas võib nii öelda, aga meil mitte” (Täpselt sama repliiki kuulsin ka 1986-1987!).

Kolm aastat hiljem pandi aga samale toimikule juurde kolmas süüdistus, mis kõlas: „23. augustil 1968 ütles T.A. Pärnus ajalooõpetajate kursustel, et NSVL okupeeris Tšehhoslovakkia”. Tõepoolest ütlesin, kuursaal oli rahvast täis, aga mitte keegi neist ei läinud minu peale kaebama. (Ja üldse tuleb mul eesti rahvast tänada, kes pea alati andis teada, mil mind salaja lindistatakse või terve kambaga pealt kuulatakse). Kuni kaheksa aastat hiljem keskkomitee töötaja seda tegi – sest oli nagu võimalus mind nullida.

Kui nüüd veel muigega tagasi vaadata, siis tulevad meelde kolme-neljaliikmelised kambad kabinettides, kelle juurde oli toimetustest toodud minu järjekordsed skeemid ja lintidelt mahakirjutatud ning tõlgitud teooriad – nende endi loomevõime oli minimaalne, aga nende valmisolek teiste pidurdamiseks või koguni hävitamiseks oli hämmastav.

Ütlesin toona ja ütlen ka täna – tehke ise midagi ära. Mina olen oma eelmise aasta tegemistega väga rahul.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles