Marianne Mikko: Tark tegu

Marianne Mikko
, Euroopa Parlamendi liige (sotsiaaldemokraat)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marianne Mikko.
Marianne Mikko. Foto: .

Kaheksandat korda aasta tegu valinud pärnakad tegid sedapuhku sügava kummarduse kirjatarkusele. Pärnu keskraamatukogu on omaks võetud. Tee lugemise ning raamatuteni taas veidi paremini nähtavaks tehtud. Raamatut parimaks kaaslaseks pidava inimesena tunnen selle üle siirast heameelt.


Samamoodi nagu teater, muusika või kunst võib kirjapandud sõna anda sulle suurepärase elamuse. Õpetada. Viia seiklema. Panna unustama. Mida kellelgi parasjagu vaja. Mulle tundub, et “Tõehetkede” ja Võsa Petside ajastul on unistamisele ja omaette olemiselegi iseloomulik kiirustamine. Ehk selles peitubki põhjus, miks noored loevad vähe ning täiskasvanud ei leia mahti. Aega pole. Kiirem ja kergem on klõpsida kanalilt kanalile või ühelt kollaselt veebilehelt teisele.



Raamatutega nii ei saa. Pole kunagi saanud. Väljaandeid, mis jutustavad müüginippidest või edu valemist ning rikkuse tagaajamisest, ei sünni raamatuks nimetada. Pealegi, majanduse hetkeolukorda arvestades ei saa just öelda, et müümisest või edukusest pajatavad üllitised minev kaup oleks. Vaadakem või raamatuedetabeleid. Troonivad elulood ning ilukirjandus. Teisisõnu, inimlik vajadus kirjapandu abil vaimu rikastada. Mitte tuimestada.



Selles valguses on pärnakate aasta teo valik erilise tähtsusega. Mõni aasta tagasi pidi üks Tallinna raamatukauplustest riidepoele ruumi andma. Vaadates uut keskraamatukogu, olen enam kui kindel: riideärid võivad tulla ja minna, raamatud võidavad niikuinii.



Raamatukogu juhataja Saime Andla nendib, et rahvast käib majas palju. Seda lugedes läheb mu süda soojaks. Nagu raamatukogutöötajad ise ütlesid, annab see tunnistust, et linnarahval oli uut hoonet vaja. Väikelinnadele iseloomulikult ei täida raamatukogu ainult üht funktsiooni. Ühtviisi tähtis on ta kohtumispaigana, ürituste toimumise või kas või mängukarude kogumise ja näitamise kohana.



1993. aastal tegi Ameerika kunstnik Nina Katchadourian algust nn raamatuvirna projektiga. Idee seisnes selles, et eri raamatuid üksteise otsa ladudes moodustuks lause. Tallinnas on niisugune üritus kord toimunud. Pärnakatel on nüüd olemas suurepärane paik, kus midagi samalaadset korraldada.



Olen veendunud, et põnevaid ettevõtmisi jagub raamatukokku pärast juubelinädalatki. Need, kes veel uut maja uudistamas pole käinud, kui vähegi võimalik, leidke see mõni tund sinna minekuks. Ehk leiate sealt raamatu, mis annab teile tiivad. See rikastab ja teeb õnnelikuks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles