Ken-Marti Vaher: Korruptsiooni saab võrrelda vähkkasvajaga

Isamaa ja Res Publica liikmest riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher hoidis justiitsministri portfelli aastail 2003-2005. Praeguseid korruptsioonijuhtumite uurimisi peab ta väga õigustatuks. Jutte, et kapo rakendab korruptsiooni tõkestamiseks ebaproportsionaalseid meetmeid, nimetab Vaher sulaselgeks valeks.

Ken-Marti Vaher, külastasite Audru valda, mille vallavanem Rein Talisoo hiljuti erastamisskandaali tõttu oma kohalt tagasi astus. Kuivõrd see Isamaa ja Res Publica Liidule korda läks, et erakonda kuuluv omavalitsusjuht politsei huviorbiiti sattununa tagasi astuma pidi?

See, kuidas erakond ja Rein Talisoo ise reageerisid, oli ainumõeldav. Talle ei ole minu teada esitatud veel kahtlustust ega süüdistust, aga ta pidas õigeks oma amet maha panna, et igasugust ažiotaaži ja muid probleeme vältida. See oli loomulikult kahetsusväärne lugu ega saa väita, et see teema oleks jäänud ainult Audru tasandile.

Kas IRLil on seisukoht, et õiguskaitseorganite huviorbiiti sattunud omavalitsusjuht peab tagasi astuma? Mõnegi teise erakonna poliitikud jäävad kahtlustatuna ametisse.

Sellise üldhoiaku viis Rein Talisoo erakonna liikmena ellu, kuigi kõiki juhtumeid ei saa ühe lauaga lüüa.

IRL on erakonnana aastaid rääkinud, et kohaliku omavalitsuse korruptsiooni uurimine tuleb anda kaitsepolitsei pädevusse. Lisasime selle valitsuskoalitsioonileppesse, valitsus tegi sellise otsuse kuue suurema linna suhtes 2007. aasta suvel ning sellele on järgnenud kriminaalasjad Pärnus, Narvas, Tallinnas. Erakonnad saavad erinevalt aru, kas poliitiku usalduskrediit lõpeb süüdimõistva kohtuotsuse langetamisel või oluliselt varem.

Mul on hea meel, et erinevalt 2005. aastast, ei kuule me enam poliitikuid rääkimas, et võib-olla kohalikul tasandil ei olegi korruptsiooni, sest seda pole ju avastatud. Korruptsioonitemaatika on keeruline ja sõltub 100 protsenti sellest, kui palju paneb riik selle avastamisse tähelepanu ja ressurssi.

Teiseks on korruptsiooni ümber alati võimalik hämada ja väita, et polegi midagi olnud. Ka Pärnu nn mõjutamisjuhtumi puhul ei ole tegemist mustvalge juhtumiga, sest rasked korruptsioonikuriteod polegi kokkuvõttes mustvalged. Loomulikult on kriminaalasutuste kohustus tõendite alusel otsustada, kas asi läheb kohtusse.

Kas kaitsepolitsei tegutseb praegu nii, nagu seadus ette näib, või tõesti ületab  oma võimu piire ja omavolitseb, nagu vahel on kapole ette heidetud?

Mind ei üllata, et lühikese aja jooksul on algatatud mitu kriminaalasja ning toodud avalikkuse ette ebameeldivaid juhtumeid, mis muidu oleksid jäänud varjule ja millest ilmselt ei räägiks isegi meedia. Kaitsepolitsei on minu hinnangul Eesti kõige võimekam uurimisasutus, mis suudab korruptsioonikuritegusid, eelkõige raskeid kuritegusid uurida. Raskete korruptsioonikuritegude all mõtleme neid, millega on tehtud olulist kahju, mis on organiseeritud või puudutavad kõrgeid riigi- või omavalitsusametnikke.

Usun, et kaitsepolitsei teeb oma tööd Eesti seadustele vastavalt. Väga suur vale on mõne poliitiku jutt, et Eestis kuulatakse pealt liiga paljusid inimesi.

Seda ei tõesta ükski statistika ega ükski number. Vastupidi, pealtkuulamist teostatakse kaduvvähestes kriminaalasjades ja üle poole pealtkuulamisi puudutavad narkokuritegusid, millele järgnevad varavastased kuriteod. Alles kolmandal kohal on viie-kuue protsendiga ametialased ehk korruptsioonikuriteod.

Rääkida, et korruptsiooni tõkestamiseks rakendab kapo ebaproportsionaalseid meetmeid, on vale. Korruptsiooni on võimalik reaalajas tõendada ja jälitustoimingut rakendatakse kohtu loal ja alles siis, kui ei ole võimalik tõendeid muudel viisidel koguda.

Taasiseseisvumisest alates on ju hoopis räägitud sellest, et korruptsioonikuritegude uurimine on nõrk, et uurimisasutused ja prokuratuur ei saa küüsi taha “suurtele kaladele”, ja kui suudetakse midagi tõestada, siis üpris lihtsaid juhtumeid. Arvan, et viimase viie aasta jooksul on uurimisasutused ja prokuratuur nii üles ehitatud, et raskedki juhtumid suudetakse võtta luubi alla. Nüüd on oluline kohtupraktika kujunemine.

Mida „suuremate kaladeni” hakatakse jõudma, seda tugevamaks läheb vastuseis ja avalik vastupropaganda, sest need inimesed on lihtametnikest oluliselt võimekamad avalikkusega manipuleerimisel ja oma tegevuse peitmisel.

Korruptsiooni saab võrrelda vähkkasvajaga. See ajab oma siirded organismi kiiresti laiali, kui organism ehk riik ei suuda sellega võidelda. Nende siirete äralõikamine ei aita palju. Siiani ongi Eestis tegeldud lihtkorruptsiooni ehk siiretega. Jõuda tuleb aga vähkkasvaja kolde ehk suurkorruptsioonini. Kui riik ei suuda vastu astuda keerulistele ja kõrgeid ametnikke või poliitikuid hõlmavatele korruptsiooniskeemidele, on need riigis justkui tolereeritavad ja ühiskond räägib endiselt, et „suured sulid tõllas, aga väikesed võllas”. Kui suudame selle hoiaku murda, hakkame sellest vähist paranema.

Vaadates jutuks olnud teemat, kas käimasolevates protsessides on esile tuua midagi positiivset?

Esimene positiivne uudis on see, et praegu, 2009. aastal on Eesti riik juba suuteline jõudma “suurte kaladeni”. Teine positiivne sõnum on selles, et vähemalt viis aastat ei ole üldjoontes muudetud valitsuse kuritegevusevastaseid prioriteete, kuigi muutunud on koalitsioonid. Prioriteet on 2003. aastast narkokuritegevus, alaealistega seotud (nii nende vastu kui nende poolt sooritatud) kuriteod ja korruptsioonikuriteod. Nüüd hakkame juba nägema tulemusi. Kolmandaks, mida tugevamaks muutub riik, seda rohkem hoitakse ära õigusrikkumisi tulevikus.