Kui Pärnu sai omale linnapea

Pidevalt vahetuvad võimud ehk maad haldavad poolakad, venelased ja rootslased püüdsid oma ametnike kaudu linnavõimu iseseisvust kärpida, linn omakorda reageeris sellele püüdega vabaneda seosest riigiga ja saada linnriigiks. Loomulikult tekitas see pideva riiu ja vastastikuse kaebamise keskvõimule.

1710. aastal avaldas Rootsi kuningas Karl XII politseikorralduse rae omavoli piiramise kohta, see oli ühtlasi linnavalitsemise korra lõplik täiendus. Siitpeale hakkas raad koosnema kaheksast liikmest, kellest esimene bürgermeister ehk justiitsbürgermeister ja kaks raehärrat pidid olema juristid. Esimene juristidest oli sündik ja hiljem ühtlasi linnasekretär. Sündikuna oli tema hoole all peamiselt õigusküsimuste lahendamine. Teine jurist oli linna peafoogt ja seega eesistuja foogtikohtus, kus otsustati tsiviilasju esimeses astmes ja toimetati eeluurimist kriminaalasjus. Foogtikohus oli samal ajal ameti-, kaubandus- ja ehituskohus.

Teine bürgermeister, s.o politseibürgermeister ja ülejäänud neli raehärrat pidid olema kaupmehed ning nad tuli valida Suure gildi liikmete hulgast. Raehärra amet oli eluaegne.

Selline linnahalduse kord jäi püsima pärast Eesti-, Liivi- ja Saaremaa langemist Vene impeeriumi koosseisu, sest 1721. aastal sõlmitud Uusikaupunki rahulepingu 9. artikkel lubas aadlikest ning mitteaadlikest elanikele, samuti linnadele, magistraatidele, gildidele ja tsunftidele Rootsi valitsusaja privileegide, tavade ning õiguste säilitamist ja kaitsmist. Nii keedetigi Venemaa suures katlas korraga eri suppi: kui Peipsi taga helbiti kapsasuppi ja kardeti Hlebnikovi, siis Pärnu raad lasi klimbisupil hea maitsta.

Keisrinna Katariina II tegi 1785. aastal katse linnavalitsemist ümber korraldada. 1787. aastal vabastati raad ametist ja tema asemele asus linnakodanike valitud magistraat. Keiser Paul I tühistas aga selle korralduse ja 1797. aastal sai raad taas linna kõrgeimaks võimuks.

Nii valitseti rahulikult 1870. aastani, mil Venemaa kubermangudes pandi maksma linnaseadus. Selle kohaselt tõusis linnas kõrgeimaks omavalitsuslikuks organiks maksumaksjate gruppide poolt neljaks aastaks valitav linnavolikogu. See omakorda moodustas täidesaatva organina linnavalitsuse.

Volikogu valimised toimusid kolmes grupis nii, et kolmandik tasutavatest maksudest andis õiguse valida kolmandiku linnavolinikest.

Esimesse, arvuliselt kõige väiksemasse gruppi kuulusid suurimad maksumaksjad ehk suurkaupmehed, teise keskmised kaupmehed ja kolmandasse majaomanikud, käsitöölised ning kõik muud kinnisvaramaksu maksjad. Kodanikud, kes seda maksu ei maksnud, jäeti linnavolinike valimisest kõrvale.

Pärnus hakati linnaseadust rakendama 1877. aasta 26. märtsi korralduse alusel. Nii täidetigi kõrgemalt saadetud käsku, jagati maksumaksjad kolme gruppi ning koostati kolmekeelne ”Valitsejate (valijate) nimekirri Pernu linnas“, mille Liivimaa kuberner parun Uexküll 10. augustil 1878 kinnitas. Nimekiri trükiti Liivimaa kubermangu pealinna Riia trükikojas.

Valimisseadusest lähtuvalt oli kõrgemal pool kinnitatud Pärnu linnavolikogu suuruseks 48 saadikut ja seega tuli igast grupist valida 16 saadikut.

Linnavolikogu saadikute valimised kuulutati välja septembris ja valimiste päevadeks määrati 7., 11. ja 13. november, seega igale grupile oma päev.

Alles siis selgus, et Pärnus oli esimeses grupis (maksusumma 2127.47 rubla) ainult 11 suurkaupmeest ja Pärnu linn, teises grupis (maksusumma 2117.74 rubla) 67 kaupmeest, majaomanikku, apteekrit, pastorit, peale selle Musse ja Kodanike klubi, kolmandas grupis (maksusumma 211.74 rubla) 804 kaupmeest, majaomanikku, antvärki.

Muide, nimekirja lõpus oli neli aiamaalapipidajat, kes aastas maksid kinnisvaramaksu kaks kopikat.

Kuigi tegemist oli esimeste valimistega, oli valimisnimekirjaga tünga tegemine juba selge. Nii oli kirjas näiteks üheksa Pilar von Pilchaud ehk parun Adolfi kõrval proua Bertha ja preilid Cecilie, Adelheid, Elisabeth, Johanna, Hildegard ja Berta.

Majaomanikena olid nad soole vaatamata hääleõiguslikud ja nii olid ”õige“ kandidaadi läbiminekuks vajalikud lisahääled nagu maast leitud.

Sama trikki kasutasid von Baranoffid ja mitu kaupmeest. Muide, selle nipiga kukutasid eestlased möödunud sajandi algul sakslastest linnavalitsuse Tallinnas.

1878. aastal ei saadud aga Pärnus valida 11 inimese hulgast 16 linnavolinikku ja seepärast lükati valimised edasi ning osa ettevalmistustöödest tuli ümber teha.

Valijad jagati kahte gruppi ja nad käisid 16. ning 18. novembril Pärnu tuletõrjeseltsi saalis oma tahet avaldamas.

Esimeses grupis võeti välja 28 ja teises 467 kaarti, seega kokku 495 kaarti.

Valimas käis 468 linnakodanikku, mis oli tühine vähemus linnarahvast. Mõni aasta hiljem ehk 1881. aastal oli Pärnus ligi 13 000 elanikku.

Valimismaterjalid saadeti Riiga kontrollimisele ja pärast seda kui kubermanguvõimud olid need heaks kiitnud, andsid linnavolinikud 23. jaanuaril 1879 kirikus piduliku vande.

26. jaanuaril toimus poeglaste gümnaasiumi saalis (toona kandis kool Aleksandri nime) linnavolikogu avaistung. Sellel valiti linnapeaks raesündik, Tartu ja Heidelbergi ülikooli koolitusega jurist Oscar Alexander Brackmann.

Asjaajamise andis raad linnavalitsusele üle alles 1. juulil 1879. aastal, peale selle osa, mis erandina jäi algul vanade seisuste valitseda. Raad jäi edasi tegutsema linnakohtuna 1889. aasta 24. novembri viimase istungini.

Mainitakse, et Brackmann valiti linnapeaks justiitsbürgermeistrina ja see tuleneb asjaolust, et endiselt eksisteerivas raes valiti ta sellesse ametisse alles pärast linnapeaks valimist 4. märtsil 1879 ja pidas seda ametit rae viimase istungini.

Eespool kirjapandust tulenevalt saab meie linna volikogu tähistada seega väikest juubelit.