90 aastat kuulsusrikkast Paju lahingust

Paju mõis oli Punaarmee viimane kaitsepositsioon Valga all ja seda kaitses Läti punaste küttide pataljon Emils Vitolsi juhtimisel, neid oli umbes 1200 meest. Vastase relvastuses oli 32 kuulipildujat, neli suurtükki ja soomusrong.

Eesti poolel olid vastas Julius Kuperjanovi partisanide pataljon ja Soome vabatahtlikud, kus kokku oli ligi 700 meest 22 kuulipilduja ja kuue suurtükiga. Neile appi saadetud soomusrongid ei saanud enamlaste purustatud Sangaste raudteesillast üle.

30. jaanuaril vallutas partisanide pataljoni 3. rood leitnant J. Soodla juhtimisel raske võitlusega Valga eel viimase kaitsepunkti - Paju mõisa. Valga tagasivõtmine näis olevat otsustatud ja pimeduse saabudes katkestas Kuperjanov pealetungi, et lasta meestel veidi hinge tõmmata.

Soomusrongid ja partisanide pataljon anti uue rindejuhi, Soome kindrali P. M. Wetzeri korraldusel kolonel Kalmi käsutusse. Õhtul toimus Sangaste jaamas nõupidamine kindral Wetzeri määratud üldpealetungi kava arutamiseks, sellest võtsid osa kolonel Kalm, leitnant Kuperjanov ja soomusrongide ülem kapten Irv.

Ootamatult avas kaks punaste soomusrongi kõikidest oma relvadest partisanide positsioonide ja Paju mõisa pihta ägeda tule. Valga suunalt tulistasid punaste patareid. Paju mõisat rünnati korraga kolmest küljest. Leitnant Soodla 3. rood pani vastu viimse võimaluseni, kuid lõpuks oli sunnitud tiheda pommisaju ning rohkete kaotuste tõttu taanduma ja mõisahooned maha jätma.

Südaööl järgnes vaenlase üldrünnak, millele pandi vastu, kuni lõppes laskemoon. Imekombel pääses rood punaste haarangust, kus iga partisani kohta tuli vähemalt 20 punase kütipolgu lätlast. Nüüd soovitas kapten Irv pealetungi edasi lükata, kuni valmib purustatud raudteesild, et soomusrongide abiga rünnakut jätkata. Kuid Kuperjanov ei kuulanud teda.

31. jaanuari varavalgel alustasid partisanid rünnakut Paju mõisa vallutanud punaste vastu. Neid toetas major Snellmani juhatusel soomlaste raskepatarei, kes vahepeal oli rindele jõudnud. Mõisa suunas liikusid 3. ja 1. roodu võitlejad leitnant J. Soodla ja N. Piibu juhtimisel. Vasemalt, Pedeli jõe orgu pidi, liikus mõisa suunas 2. rood leitnant Saare juhtimisel, kuid sattus siis vaenlase risttule alla.

Rood alustas tormijooksu, aga kaotas langenute ja haavatutena enamiku meestest, kaasa arvatud kõik ohvitserid. Juhtideta jäänud sõdurid taandusid tagasi metsa. Ent surnud ja haavatud jäid vasturünnakule asunud punaste kätte, kes haavatud leitnant Saare ja kõik ülejäänud vigastatud metsikult surmasid, torgates neil tääkidega silmad peast ning purustades püssipäradega käe- ja sääreluud.

2. roodu taandumisega jäi rinne lahtiseks ja tekkinud tühikusse tungisid punalätlaste tihedad read, ähvardades vallutada partisanide patareid. Nüüd käskis Kuperjanov 3. roodul anda vaenlasele vastulöök. Hüljates maastiku kaitse, sammus leitnant Kuperjanov ise aheliku taga, andes karjudes käsklusi. Sõdurid hüüdsid talle, et ta maha heidaks, kuid Kuperjanov ei teinud sellest välja. Äkki haaras ta õlast ja varises oiates lumme. Partisanide juht oli saanud surmavalt haavata.

Nüüd sekkusid otserünnakuga lahingusse soomlased. Appi tulid soomlaste Põhja Poegade 1. ja 3. kompanii. Vastaste rünnak löödi tagasi suurte kaotustega. Surmavalt sai haavata 1. kompanii leitnant A. Kärna.

Kogu päeva kestnud lahingu järel õnnestus soomlastel partisanidega vallutada mõis. Kuid see maksis 42 mehe elu ja 113 meest sai haavata. Paju lahingus näitasid ülekaalus vaenlase vastu võidelnud sõdurid üles surmapõlgust ja vaprust. Kuperjanov viidi ülejäänud haavatutega Tartu haiglasse, kus ta 2. veebruaril 1919 suri.

Paar tundi pärast Paju mõisa vallutamist valmis Sangaste raudteesild ja soomusrongid hakkasid liikuma Valga suunas. Meie väed jõudsid vaenlase maha jäetud Valka 1. veebruaril 1919.