Kihnu rahvamaja pisukese aknasilmaga teepoolses tagatoas kääksuvad käärpuud Lohu Ella (pildil vasakul) ja Ranna Anni käes.
Vähemalt kolm körti käärib korraga
7. veebruar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Kuule, see pulk on lühike,” kostab Anni ja upitab ennast kalossides jalgu varvastele surudes ülemist vahelikupulgapaari ümber tõstma. Ja Ella hoiab, hüvakäsi vastses krobelises aiatöökindas, hoolega järge, et kaheksast igat masti ja värvi anumast käärpuudele jooksev peenike must niit sassi ei läheks. Ühe pooli pealt kerib ennast ümber 3000 meetrit niiti, mille naised lõimelõngaks korraldatuna kodus kangaspuudele sätivad.
Kääks! venitab põrandalt lakke ulatuva püstpuu ümber keerlev hiigelraamistik ja pöörab Anni ette uue külje.
“Vahet on üks kört, annab laiuse välja,” seletab Ella. “Ühe paasma peal on 60 lõnga,” pöörab ta pead seina najale toetuva soa poole.
Ellat-Annit loevad lõngu, õigemini niite, alumise pulgapaari juurest ülemiseni ja ülemise juurest alumiseni ja alumise juurest jälle ülemiseni.
Vahepeal loeb Anni “risti” juurest hoolikalt, kui mitu niiti on juba kääritud. See on mandriinimesele nagu täppisteadus, mis Kihnus mahub naistel kodunt päritud käsitööoskuste alla.
“Kunagi ei tehta ühte körti korraga, vähemalt kolm ikka, meil siin on 16 jagu üleval,” saab Anni mahti öelda.
Hommikust arvates lõunaks on naistel niidid kääritud. Poole päeva töö on sealmaal, et lõime võib hakata käärpuudelt maha võtma ja palmitsema.
“Jah, lõngad on meil kodus olemas ja värvitud ka, ergud värvid peavad kördil olema,” kostab Ella ja asutab ennast, “palmikutega” tihedalt täistopitud kilekott talvejagu istumise tööga näpus, koos Anniga Lemsi külla kodu poole astuma.