Vernek Sepp varjub klounimaski taha

Olgu püramiidid kosmilist päritolu või monument inimese iidleidlikkusele, igal juhul on nendega kokkupuutumine sedavõrd sügav kontakt oma põlispäritoluga, et seda ei eksita turistide jõugudki.

Siinai kõrb ja Niiluse org – need on nii koraani, piibli kui toora aluspaigad ja sündmuskohad. Seal tekib pühaduse tunne, olenemata sellest, kas kulged hobuse või džiibi, paadi või jalgrattaga.

Kultuurile keskendumist kombineeritakse spordi ja ekstreemsega: kellele sukeldumine, kellele masinad, kellele hobused-kaamelid. Ja ööklubidest kihav Hurghada või Luxor on suhteliselt soodne lõbutsemise Meka. Kes kuidas oma olemuse ja loojaga just kontakti saab. Üldjuhul on eestlastel hea olla nii 35aastases Hurghadas kui mitmetuhandeaastases Kairos - Abu Simbelis.

Inimesed, kes neil palverännakuil ja terviseradadel omavahel trehvavad, saavad igatahes kindlasti kontakti. Reisidel osututakse üksteisele veel ilmsemalt sõnumitoojaks ja ehitusmaterjaliks kui tavapaigus argielus. Rännates satutakse üksteise pildialbumitesse ja elulukku.

Üheks liigutavamaks ja lõbustavamaks, õpetlikumaks ja inspireerivamaks kohtumiseks osutus Sindi poisi Vernek Sepaga mõni päev ühte jalga astumine.

Punase mere äärsetes hotellides hüpitavad ja venitavad talvitajaid animation-team’i noored: põhjala pimedast plärtsust räsitud valged vatsad pannakse tantsima ja palli mängima. Hotelli Sharm Life Paradise plaažil hüpitasid “patsiente” tänavu Eesti noored ja üks nendest tuli tuttav ette. Ta ilmutas end Meelis Sarve lavastatud “Pärnu reliikvia” etenduses mudaravila katusel ning ütles sõna “mõõk” korduvalt ülipika öö-tähega.

“Oi, kas tõesti mäletate? Olen hirmus õnnelik, kui mind ära tuntakse. Mitte sellepärast, et ma oleksin maniakaalselt edev. Edev olen muidugi, aga äratundmine tõestab, et meil Meelis Sarvega on SEE korda läinud,” rõõmustas Vernek Sepp kõnetamise peale.

“Kui poleks mu õpetajat, vabakutselist näitlejat Meelis Sarve (kes omakorda on Aare Laanemetsa õpilane), oleksin kardetavasti pätt. Kui oleksin pätt, oleks mu isal põhjust minus lõplikult pettuda. Kui ma kooli pooleli jätsin, ei rääkinud isa minuga aastaid. Aga just tänu sellele, et Meelis avastas minus näitleja ja arlekiini, olen ehk kellekski saamas. Isa on viimasel ajal minuga jälle ilusasti rääkima hakanud, ta on natukegi nõustuma hakanud, et inimesed on erinevad,” räägib noormees.

Kohtumine ülimalt tundliku, pikemal koosviibimisel suisa sensitiivse Vernekiga tõigi sõnumi vanemate ootustest ja nõudmistest oma laste suhtes. Nõuame, et meie lapsed täidaksid meie enda unistusi. Ehkki oleme ise oma vanemate analoogse ülinõudlikkuse tõttu valusasti kannatada saanud.

Vernek varjab oma äärmise tundlikkuse klounimaski taha, ent ikkagi ilmneb, et ta näeb inimesi läbi nagu röntgeniga.

“Olen ilmselt see, mida nimetatakse varajaseks indigoks ja diagnoositakse hüperaktiivsuseks. Ma ei suutnud Vändras ja Sindis kuidagi pai koolipoiss olla, põgenesin ebaõigluse ja vägivalla eest kas või läbi akna. Ema ahastas, isa oli pettunud … Kusjuures käpard ma pole. Isa, kes koos mu vennaga Soomes ehitab, on ära näinud, et tegelikult võiksin vajadusel ehitajagi olla,” kinnitab arlekiin Vernek.

“Mu sisetunne ütleb, et minu kutsumus ja missioon on geenidest olenemata teine. Meelis võttis mu oma teatristuudiosse. Temast sai minu vanem sõber ja guru. Olen mänginud “Tasujas” ja “Pärnu reliikvias” ning loodan väga, et publikule olen meelde jäänud mingi sõnumi ja laenguga, mitte üksnes rastalõngaga,” soovib Vernek, kelle villased ladvakarvad kahtlemata silma torkavad. “Minu pühendumise puhul peab silma torkama, nähtamatu kloun ei saa oma ülesannet täita.

Sain viimase aasta jooksul aimu, kuidas ma oma ülesannet ses elus täita tahaksin. Ja kohe sain karmilt ettekujutuse, kuidas see nässu võib minna. Saaksin praegu õnnest hõisata, kui … Ühesõnaga: läksin ühte reisibüroosse tööle animation-team’i hüpikuks.”

Suurtel büroodel on kuurortides oma baashotellid, kus liivarandades teeb animation-team puhkajatele stretching’ut ja ranna-vollet, tantsu ja vesivõimlemist. Õhtuti lõbustab hotelli restoranis ka.

“Minusuguste missioon on inimestele mõnus ja kerge meeleolu luua, et nad oma nappi ja hinnalist puhkust maha ei molutaks. Kreetal kukkus see hea tuju tegemine, loov rannatrallamine hästi välja. Tundsin, et lähebki korda: teen inimestele improviseerides ilusa puhkuse, teen teistele head ja olen ise õnnelik! Sharmis polnud ka väga viga. Oli veel meeskond, mida ma peale improvisatsiooni üle kõige hindan,” räägib Vernek.

Hurghadas tuli Sindi poisile ülemaailmne majanduskriis kallale. See väljendus selles, et büroo hakkas animation-team’ist alates ridu koondama. Rannaspordigrupi tüdrukud lakkasid noorsand Sepa sõnutsi seepeale olemast meeskond, muutudes ainult enese eest võitlevateks emalaevadeks.

Egiptlased võtsid majandusraskuste tõttu taanduvatelt eurooplastelt ametid ja kohad rõõmuga üle: tänaval kaubitseda on tore, aga variantide paljusus ja teistmoodi tsivilisatsiooni maitsmine on veel toredam. Nagu piibli aegadel juba juhtunud, osutus koondatud Vernek Egiptusest väljasaadetuks.

“Oleksin võinud tunda end Egiptusest väljasaadetuna totaalselt pettunult. Mu tahe teha puhkust ja lohutust vajavatele inimestele head, luua meeskondlik positiivse energia väli kukkus ju kildudeks, loovus põrmustati, tiim hävitati … Aga siis juhtus miski, mis pani selle klounaadipeatüki kaheldavalt õnnelikule i-le lausa hõiskava punkti,” on Vernek ikkagi rahul.

“Meie hotellis peatunud eestlased, kes mind Meelis Sarve lavastusest mäletasid, kutsusid mu endaga Kairosse püramiide vaatama, Niilust ja miljonitelinna nägema, Sfinksi suudlema, Kahn El Khalili turule möllama …” meenutab Vernek, kes lustis hiidlinnas nagu väike poiss.

“Olin ekstaasis. Kallistasin araablasi, aitasin turul neil kaupa müüa – edukalt! Tantsisin ja mürasin ja tekitasin suure hulga segadust. Mõni raskemeelne tükitööline läks kurjaks ka, aga lõuga ma õnneks ei saanud. Ehkki, seegi olnuks päris eriline suveniir,” pajatab Vernek.

Kui Vernek seisis püramiidide vahel ja palus end Selveris müüjana töötava ema tarvis pildistada, tuli talle pisar silma. See oli üks tema senise elu tähetunde.

Kui jõulude ajal perega läbi veebikaamera suheldes pillas poiss koju kõige ilusama laudlina peale virtuaalse pisara üksildusest ja ebakindlusest suures maailmas, siis nüüd tuli pisar sellepärast silma, et ta võis emale hüüda: “Mina, sinu poeg, vahelduva eduga hukas ja püünel, paha ja andekas, olen hoolimata kõigest Maailma Kodanik! Ma olen inimkonna hälli juures, Giza püramiidide ees meie planeedi pinda suudelnud ja ehkki olen kohe jälle töötu ja rahatuna koduses Sindis tagasi, olen selle väe pealt võimeline kirjutama oma elu järgmise lause suure algustähe.”

Selles lauses võiks loomuomase klouni sõnutsi nüüd viimaks olla tüdruk, kes vajab, et teda kätel kantaks.

“Hei, sina, plika - äkki isegi ka rastapatsidega? -, kas sul võiks olla tarvis 22aastast isiklikku klouni?” hüüab Vernek, aga lõpetab vigurdamise kohe päris tõsiselt. “Ma ei tea, miks alati, kui ma leian endale üliväga sobiva töö, juhtub selle töö või terve asutusega midagi. Aga ma tean, mis on minu kõige tõsisem probleem. Mu haridus on poolik. Iseäranis annab see tunda keelteoskuse koha pealt. Võiksin kuhu tahes rännata ja tänavaarlekiinina tööle hakata, kui ma oskaksin mingitki keelt peale eesti keele.”