Lugeja kiri: Sindi paisust

Vanal eesti ajal oli kõik parem. Sindi pais oli natuke kõrgem, kalatrepp täitis oma ülesande, merelt tulevad angerjamaimud olid tugevamad ja osavamad ning jõudsid üle mitme veskipaisu Vihtra paisust veelgi kõrgemale ülesvoolu.

Vihtra perepoegade leeripeol sõin esimest korda suitsuangerjaid. Suured liuad olid kuhjaga täis suitsuangerjalõike.

Oma Vändra onult kuulsin, et Vihtras saeveski töölised olid nurisenud: iga päev suitsuangerjas, sealiha pole juba kuu aega süüa saanud. Vihtra peremehel olid veskipaisu peal “korvid” angerja püüdmiseks ja odavam oli toita töölisi angerja kui sealihaga.

Sindi paisu kalatrepp algab ilmselt vales kohas. Kalad leiavad selle veevoolu järgi: vaja ujuda vastuvoolu. Kuid laias jões paisu ees kalad jõuavad ninaga vastu tammi.

Kui on moes rääkida eurorahast, tuleks seda taotleda uue kalatrepi ehitamiseks. Ja on moes rääkida “teaduspõhisest majandusest”.

Eesti kalateadlased peaksid uurima välja, kus peaks algama see kalatrepp, mille kalad leiaksid.

Lööge interneti otsingusse “fish ladder” ja kogu maailma kogemus on ekraanil.

Lõhkuda – see on lihtne, kuid see on rumal tegu. Asi on halb sellepärast, et röövpüüdjad võtavad kalad paisu alt, sellepärast tuleks tamm lõhkuda. See on sama, kui politsei likvideeriks korterivarguse sel viisil, et põletab maja maha, siis varas ei leia ust, kust sisse murda.

Vaadakem laia maailma. Paisutatud jõgesid on kõikjal, paisutagune vesi on majanduslik väärtus. Pärast sõda andis Sindi paisu generaator elektrivalguse Pärnu linnale. Igas korteris lubati sisse lülitada üks elektripirn.

Mäletan Sindi-tagust jõge, kui vana pais oli maas ja uut polnud veel. Jõgi oli madal kui oja ja seegi kõrkjaid täis.

Kalade hulk veekogus on võrdeline vee mahuga. Mida rohkem vett paisu taga, seda rohkem kalu Hansule ja Endlile.