Rannakalurid tunnetavad harrastuspüüdjate konkurentsi

Tõnu Kann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalamehed jääl. Foto on illustreeriv.
Kalamehed jääl. Foto on illustreeriv. Foto: Ants Liigus

Läinud sajandi üheksakümnendate aastate keskpaigas võttis Pärnu lahel talipüügiõngedega kalastamine ulatuse, mis minetas harrastusliku iseloomu, ning väljapüütud kalakogused omandasid töönduspüügi mõõdud.


Keskkonnaministeeriumi avalike suhete juht Leili Tuul ütles teadvat, et viimastel talvedel on harrastajate põhiraskus kandunud Peipsi jääle ja Pärnu lahel peaks seega koormus väike olema.



Tegelikkuses Pärnu lahele taliõngedega mehi ikka koguneb. Kalateadlane Heli Shpilev ütles, et laevatee läheduses, kus hapnikurikkam vesi kalu ligi meelitab, kükitab mehi jääl nagu pingviine koloonias.



“Pärast seda kui harrastuskalameestel keelati kala kokkuostjatele müüa, on õngemehi jääl tõesti vähemaks jäänud ning soojad talvedki pole jääalust püüki soosinud,” lisas Shpilev.



Kalateadlane mäletab üht päeva 2002. aasta veebruaris, kui harrastuskalastajaid loendati Pärnu lahel 2300, selline arv oli neil aastatel tavaline.



“Aastatuhande vahetuseks püüti Liivi lahest 80 protsenti kogu Eesti rannikumerest saadud ahvenasaagist, sellest 90 protsenti püüti Pärnu lahest,” märkis Shpilev. “Kutseliste kalurite ahvenasaagid kõikusid 400–900 tonnini aastas, harrastuskalastajad püüdsid siis, kui nad kala veel müüa tohtisid, ligikaudu 400 tonni ahvenat, peale selle muud kala.”



Ahven ongi võtmekala, sest selle eest on kokkuostjad eri aegadel maksnud 40, isegi 60 krooni kilost. “Püügisurve ahvenale on suur,” nentis Shpilev. “Õnneks on ahven Liivi lahes veel jätkusuutlik, kuid surve alanemine ei teeks paha.”



2000. aastate alguses uurisid kalateadlased kokkuostu toodud ahvenasaake ja avastasid, et isegi kuni 60 protsenti püütud ahvenatest olid alamõõdulised, mida poleks tohtinud püüda. “See oli ka üks põhjus, miks harrastuskalastajatel keelati kala müüa,” sõnas Shpilev.



Hinnangulised arvud


Keskkonnministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist Herki Tuus teavitas, et ministeeriumi käsutuses on küsitlusuuring talvise harrastuskalapüügi kohta Pärnu lahel aastast 2004.



“Sellest selgub, et keskmiseks ahvenasaagiks Pärnu lahel harrastuskalastajal päevas kujunes pisut alla viie kilogrammi,” ütles Tuus.



Ametnike ja teadlastegi hulgas liikunud mõte harrastuskalapüügi piiramisest just viie kiloni. Teisisõnu, suuremat kalakogust ei tohi kaldale tuua.



Shpilevi hinnangu järgi ei tarvitse selline piirang efektiivseks kujuneda, sest kui kala tuleb, tellitakse mehed kaldale vastu, et kogus võrdselt jaotuks.



Samal ajal on merele tekkinud täiesti uut sorti kalamehi, kes on harrastajad läbi ja lõhki ega võta püütud kala isegi kaldale kaasa, jättes loomuse jääle vedelema.



Neid ei huvita rookimine ega ole neil kassigi. Kui kalaisu tuleb, ostavad nad pigem poest roogitud forelli või lõhefilee, kui hakkavad ahvenaga köögis mässama.



Teisalt olen oma silmaga näinud, kuidas kutselised kalamehedki on mõrda tühjendades kümned emakalad jääle jätnud, kuna keegi neid kokku ei osta.



Kui kutseliste kalurite saagikogused on teada, sest nad on kohustatud aruandluse esitama, siis harrastuskalastajate tegelik püügisurve on hinnanguline. Täpselt ei teata seda ministeeriumis ega keskkonnaametis. Keskkonnaministeerium kogub küll harrastusliku nakkevõrguga ja õngejadaga püügi kohta teavet, kuid õngega püügi andmeid ei koguta. Ei teata sedagi, kui palju kalamehi veekogudel käib.



Kutseliste kalurite arvates on harrastuskalastajate püügisurve Pärnu lahes suurem, kui arvatakse.



Ainsad piirangud, mis harrastuskaluritele taliõngega püügi puhul esitatakse, on kala alamõõdulisus ning raha, mis tuleb püügiõiguse eest tasuda. Suurim talikalapüügi reguleerija on Eestis siiani ilm: kui ikka jääd ei ole, siis jääalust kalapüükigi mitte.



Raske aeg kisub merele


Shpilevi arvates oleks koguselise piirangu asemel õigem ajalised piirangud harrastuskalurite ette seada või vähemalt selle üle arutleda. Näiteks laupäeviti ja pühapäeviti kellast kellani võib merejääle õngitsema minna, muul ajal mitte.



“Aga ma ei ole kindel, et praegune majandusaeg piirangute kehtestamist soosib, sest aina rohkem on mehi, kellel polegi muud sissetulekut,” möönis Shpilev. “Rannarahvas on ikka raskel ajal mere poole vaadanud ja kui kala tuuakse rohkem, kui endale kulub, küllap leitakse siis ka perenaine, kes kalamehelt värsket kala üles ostab.”



Küsisin kahelt pereemalt hinda, millega nad oleksid nõus ahvenat ostma. Üks ütles 12–15 krooni kilo, teine arvas, et ilusate kalade eest võiks ta 20 kroonigi kilost anda.



Rannarahva kalapüügi kohta niipalju, et tegelikkuses käib Pärnu lahe jääl palju sisemaa kalamehi, harjulasi ja lätlasigi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles