Tiiu Kuurme: Kool võiks olla heitlikus maailmas elava lapse turvapaik.

Silja Joon
, kultuuritoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres Adamson

Tiiu Kuurme on Tallinna ülikooli õppejõud, kasvatusteadlane, kes on juhtinud tähelepanu haridusetegelikkuse muutumisele viimastel kümnenditel.

Kui mõnikümmend aastat tagasi eksisteeris selline nähtus nagu kooliaura, siis nüüd elame postmodernistlikus maailmas, mis on toonud kaasa kooliaura murenemise, tõdeb ta.



“Koolil pole enam endist aurat - kooli vastu ei tunta lugupidamist, sest kool pole enam tarkuse tempel. Isegi koolitunnis saadud teadmist ei pruugi käsitleda kui tarkust. See on teadmine, et saada hinne. Hinne on vajalik, et saada paber. Paber on vajalik, et minna kõrgkooli ja saada veel üks paber. Ja sellega positsioneeruda ühiskonnas. Kooli funktsioon on aidata inimesel positsioneeruda ühiskonnas,“ mõtiskleb Tiiu Kuurme.



Mis on need teemad, mille üle arutlevad omavahel Eesti kasvatusteadlased?


See on nii kurb, aga kasvatusteadlased ei arutle omavahel üldse mingitel teemadel. Arutlused jäid uude ärkamisaega 1990ndate alguses. Kui kogu meie elu on muutunud merkantiilseks ja laiutama on hakanud uusliberalism, on põhiküsimuseks raha, ellujäämine ja projektide rahastamine. Nii kõnelevad kasvatusteadlased isekeskis pigem rahastamisest, projektidest, sellest, kes kuhu on sõitnud ja millises välismaa ajakirjas oma teadustöö avaldanud. Mitte sõnagi sellest, mis on selle töö sisu. Üks kohti, kus kasvatusteadlased saavad teada, millega keegi tegeleb, on konverentsid, aga  teoreetilise häälestusega konverentse on Eesti teadusmaastikul vähe. Olukord on küllalt traagiline. Kasvatusega tegelevate inimeste vahel on kadunud sisulised kõnelused.



Hariduse päevapoliitikas on ette võetud koolivõrgu korrastamine: käsil on osa gümnaasiumide kaotamine.


Soomes on gümnaasiumid ja põhikoolid juba lahutatud ja seal see idee toimib. Kas meil see end õigustab, mina ei tea. Olen veendunud, et sellisele struktuurimuutusele peaksid eelnema põhjalikud uuringud ja analüüsid. Igat kooli tuleks vaadelda eraldi. Minu seisukoht on, et Eestis ei ole haridusreforme üldse toimunud, kuigi räägitakse, et kõik on reformidest väsinud. See, mis toimub, on süsteemi struktuuri reformid. Siltide vahetus, liitmine ja lahutamine, uute asutuste tegemine. Sisuliselt toimib edasi küllalt arhailine süsteem. Kui tahta rääkida haridusreformist, tuleb minna klassituppa ja vaadata, mis teiseneb õpilaste ja õpetajate suhtlemises, õpilaste töö- ja õppimisviisides. Seadusega on päris lihtne lahutada ja liita koole ning neid ümber paigutada, aga seadusega pole võimalik muuta arusaamu, kooli elamiskultuuri, õppimise viise. Need ei sära, need ei paista nii väga välja, tegu on pikaajalise arenguga. Mõni kool siin-seal proovib. Julgeksin öelda, et sellele, mis on koolielus väga valus, mis ei toimi ja tahab muutmist, pole praegu tähelepanu pööratud.



Mis on väga valus?


Väga valus on see, et koolis pole kellelgi hea olla. Ei õpetajatel ega lastel. Kolm neljandikku neist, kes põhikoolis edasi ei jõua, puuduvad või välja langevad, on poisid.



Minu käes on psühholoogide uurimus teemal, miks poisid ei taha koolis käia. Selgub, et õnnetud on nii õpilased, nende vanemad kui õpetajad. Poisid vajavad liikumist, aktiivseid õppemeetodeid, tähelepanu, teistsugust hindamist. See, et poisid taluvad tüdrukutest vähem kooli kui süsteemi, on rahvusvaheline probleem.



Samal ajal näitavad eri uuringud, et veel vähem meeldib kool hästi õppivatele tüdrukutele. Lihtsalt poiste reaktsioonid on jõulisemad. Tüdruk nutab patja, neelab vastumeelsuse alla, kannatab kõhuvalu all, palju esineb tüdrukute seas enesehävituslikku käitumist. Tüdrukute hirm tuleviku ees on suurem kui poistel. Poisid loodavad, et nad tulevad kuidagi toime. Tüdrukud teavad, et nende ainus šanss on koolilõputunnistus, et edaspidi ühiskonnas mingi koht saada. Poisid teavad, et tunnistus pole nende ainus võimalus, et tuleb olla uljas, julge ning ettevõtlik. On üldrahvalik arusaam, et “kolm” on koolipoisi hinne. Et kõige paremini tulevad elus toime just kolmelised poisid, neist saavad ühiskonnas hiljem rikkurid ja ärimehed.



Tänapäevase läänemaailma tunnusjooneks on individualismist tulenev üksildus, hingeline mahajäetus. Lapsed kannatavad hingelise mahajäetuse all. Materiaalselt on kõik hästi ja ilmselt pole kunagi paremini olnudki, kuid hinges valitseb segadus ja vaesus.



Igipõliselt on kooli ülesanne valmistada noored ette eluks. Mõtlemist, vaimseid protsesse ja oskusi edendades see toimubki. Ent ettevalmistus toimub ühiskondlikeks rollidekski. See käib niisuguse fenomeni kaudu nagu variõpe. Selle kaudu saadakse selgeks mängud, kuidas asjad ühiskonnas käivad. Saadakse selgeks oma kõlblikkus, käsitlus iseenesest ja oma kohast, õpetajad tegelevad sellega teadvustamata. Variõppe osa eluks ettevalmistamisel on suurem kui ametliku õppekava ainekursustel.



Uuest põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõust ilmneb, et ministeeriumile teeb muret see, et õpilased ei taha koolis käia. Koolikohustuse tagamiseks on välja pakutud karistavate meetmete arsenal.


Minule mõjub õõvastavalt sõna “koolikohustus”. Kui me loeme ennast demokraatlikuks ühiskonnaks, siis mis õigusega üldse saab inimest kohustada kusagil käima? Täiskasvanut ei saa kohustada, kui ta ei taha. Mulle tundub, et “koolikohustuse” mõiste on see õlekõrs, mille külge klammerdutakse: surume kujunemata noored inimesed kooli vägisi, et teha nad seal ühiskonnale kõlblikuks. Siit järeldub, et ühiskonnas pole lapse staatus täiskasvanu staatusega võrdne. Milline on üldse meie ühiskonnas arusaam lapsest? Lapsesse suhtutakse nagu ressurssi, kui projekti. Laps on materjal, kellega me võime teha, mis meile meeldib. See kõlab sõnas “koolikohustus“.



“Koolikohustus” teeb võimalikuks asjaolu, et me enam ei küsi, miks lapsed ei taha koolis käia. Ei peagi huvi tundma selle vastu, et kooliskäimine võiks olla õnn, rõõm ja võimalus. Me saame lapsi seadusega kohustada. Kui ei saaks kohustada, tuleks hakata mõtlema, mida teha, et lapsed kooli minna tahaksid. Sellest küsimusest peaksid algama haridusreformid.



Oskate seletada, miks ei taheta koolis käia?


Inimene pingutab ja ületab ennast, kui tegevus on talle mõtestatud. Kui meil on eesmärk, ei pea me ühtki pingutust paljuks. Õnnetu lugu on, et meie koolis ei suudeta õpetatavat teadmist mõtestada. Küsimus pole selles, et teadmine on halb, et teadmine pole midagi väärt. Teadmine on palju väärt. Õppimine pole saanud noortele isiksuslikku mõtestatust kandvaks tegevuseks.



Eesti keelepruugis on haridus kogum teadmisi, mis on esindatud õppekavades, õpikutes ja mida õpetaja räägib. Kui see kogum on vajutatud mällu, on tegu haritud inimesega. See arusaam on algeline ja mehaaniline.



Sageli jääb teadmine mällu surnud olekus, sest paljud teadmised omandatakse koolis vaid hinde saamiseks.



Ehkki ainekavades on kirjas kohustuslikud pädevused, mida õpilane aine kaudu peaks omandama, on need esitatud literatuurselt, õpetajatel pole aega neid lugedagi. Õpetajatele on see ulmekirjandus. Siin tulekski mõelda eelkõige õpitava sisu ning koolis võimalike tegevuste mõtestamisele noorte jaoks. Kuidas? Pöörduma peaks kasvatusteaduste varamu poole, seal on olemas palju, mille kaudu õppimisest saaks oodatud elamus ja tähtis kogemus. Niinimetatud erfülltes Leben (täiuslik elu), nagu ütlevad sakslased.



Eesti õpetajad on uuringute põhjal ühed õnnetumad Euroopas.


Tahaksin öelda, et kui õpetajal pole koolis hea, pole lastelgi hea. Üldisemas plaanis tuleks kanda hoolt selle eest, et õpetaja läheks igal hommikul meelsasti kooli, naudiks oma tööd, tajuks seda kui loomingut, mida ühiskond hindab. Siis ta suudab teha oma tööd nii, et õpilastelgi on meeldiv. Tuleks uurida, mis segab õpetajat, milliste probleemide ees ta on. Õpetaja süüdistamine ja tümitamine ei anna midagi. See viib selleni, et keegi ei lähe enam kooli tööle.



Teid teatakse kui legendaarse Tartu emakeeleõpetaja Vello Saage õpilast. Millega tema mõjus?


Seda ei saagi sõnadesse panna. Kui siiski püüda, siis erakordse inimliku suuruse, elutarkuse, eluterve iroonia ning skeptitsismiga. Talle läksid lapsed korda kui isiksused ning tema valdkond, kirjandus, oli maagiline aken elu sügavustesse. Alles palju aastaid hiljem sain teada, kui rängalt oli teda kohelnud nõukogude režiim, millele ta paljakäsi ning oma vaimusuuruses vastu astus. Ja oli võitja.



Olla laps 21. sajandil - see on ilmselt täiskasvanule hoomamatu.


Lastel on teistsugune lapsepõlv, sinna kuuluvad elektroonilised meediad, meelelahutuskultuur, hedonism. Teisalt arhailine tardunud verbaalne õpetus koolis. Need on lapsele niivõrd erinevad elutegelikkused, et ta jääb peatuma selle juures, mis on atraktiivsem: mood, glamuur, liikumine, virtuaalse meedia seikluslikkus. Postmodernismi aja inimest iseloomustab elamustenälg, pidev liikuvus ja rahulolematus. Selle üle meil veel ei mõelda, millised peaksid olema kooli ülesanded muutunud ajas. Kool peaks olema heitlikus maailmas üksinda jäänud lapse turvapaik, kus ta saaks rahuneda ja aru saada maailmast ning iseendast. Praegu pole kool selline paik. Küllap on koole ja õpetajaid, kus sellele mõeldakse, kuid me ei tea neist, sest puuduvad uuringud.



Eesti on maailmas tuntud kui enese surnuksjoojate maa. Minu tõlgenduses on alkoholism oskamatus endaga midagi peale hakata. Kooli ülesanne võiks olla õpetada noort inimest, kuidas iseendaga midagi peale hakata, rikastada oma elu hetki, leida enesele naudinguid pakkuvaid tegevusi: eneseväljenduslikke ja loovaid. Kool võiks aidata noorel kujuneda inimeseks, kes julgeb riskida, ei karda pingutusi. Et õpilane suudaks pärast kooli lõpetamist elada rikast elu. Seda rolli täidab kool praegu väga vähe. Steiner-koolides viiakse laps kokku pea kõigi meie kultuuriruumis levinud kunstiliikidega. Kõik lapsed musitseerivad, kõik lapsed õpivad mingit pilli, laulavad, kõik õpivad maalima, joonistama. Õpitakse skulptuuri, kiviraiumist, peenkäsitööd, puutööd. Kooli lõpus on lapsel nii palju oskusi kätes. Peale selle muusika, näitekunst. Neil lastel pole hiljem iseendaga igav. See laps ei pea karjääriredelil ja olelusvõitluses olema esirinnas, kuid ta on eluterve inimene ega jää endaga hätta.



Kas sellised vahvad tegelased nagu Pipi Pikksukk või Harry Potter jääksid meie koolis ellu?


Nende saatus oleneb sellest, millise õpetaja käe alla nad satuvad. Mina tean õpetajaid, kes on endale võtnud ülesande päästa lapsed hammasrataste vahele sattumast. Nad on nagu inglid, kes tunnevad ära lapsed, kes süsteemi ei talu, ja päästavad nad. Minul on selline õpetaja olnud, muidu mind praegu siin ei oleks. Need õpetajad annavad õpilasele väärikuse. Vältimatu asi, et päevast päeva elus püsida, on endast lugupidamine ja eneseväärikus. See tähendab, et ma olen väärt olema mina ise, ja kui elu toob negatiivseid kogemusi, siis mu väärikuse tunne on kõigutamatu. Kasvatus peaks andmagi sellise tunde. Vastutada suudabki vaid väärikas inimene. Õpihiir – see oli ülikooliprofessoritetermin presidendi kärajatel usinate hästi õppivate tüdrukute kohta - ei vastuta. Õpihiir vastutab selle eest, et ta suudab ettenähtud ajal ettenähtud teadmise ette kanda. Elu eest vastutamise õppimine käib teisiti. Kõik meetodid selleks on pedagoogikas olemas.



Vene ajal võis kasvatusmaailmaalast teadmatust välja vabandada sellega, et meil on raudne eesriie. Nüüd oleme juba kaks aastakümmet saanud vabalt maailmas reisida. Kogu maailma kirjandus ja info on kättesaadav. Paraku pole meie haridustegelased sellest siiani küllaldaselt õppinud. Miks? Ei oska seletada. Ühiskondlik kasvatusteaduste tellimus võiks olla senisest nähtavam ning paremini rakendatud. Eeskuju pole kaugel: Soomet teatakse kui parimat haridust andvat riiki.



Küllap napib ühiskonnas pehmeid väärtusi?   


Millal meil neid pehmeid väärtusi ülearu on olnud? Meie ühiskondlikuks fooniks on sotsiaaldarvinism, mille kohaselt elu on lõputu olelusvõitlus. Uusliberalism soosib konkureerimist, raha nimel on kõik lubatud.  Praegu pole kerge olla õpetaja. Siiski on võimalik lastele märku anda, et võimalik on elamisväärsem elu. Koolide kohta on öeldud, et need on praegusel ajal ohustatud väärtuste pelgupaigad. 



On olemas väärtusi,  millest enam ei räägita, mille peale vaadatakse irooniliselt. Ligemesearmastus, ohvrimeelsus, ennastsalgavus, patriotism, ligemesearmastus, jäägitu pühendumus vaimsetele väärtustele, rüütellikkus.



Mida tänapäeva lapsed täiskasvanutele õpetavad?


Hakatakse aru saama, et laps polegi tükk savi, mida täiskasvanu oma arvates ainuõige mudeli abil kujundab. Et kui laps seda mudelit omaks ei võta, saab ta karistada. Selline arusaam on hakanud murenema. Tänapäeva lapsed õpetavad meile, täiskasvanutele kannatlikkust, kaasinimese maailma sisse elamist, elu nägemist teiselaadsete silmadega, kooselamise kunsti. Et laps ei ole võimualune, vaid teine inimene, kes esialgu üksi veel toime ei saa.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles