Riik kaalub kihnlaste hülgeküttimise lube

“Keskkonnaministeeriumis on arutatud hallhüljeste küttimise taastamist kihnlastele, kuid need arutelud on alles pooleli,” sõnas Tanilsoo, vastates Pärnu Postimehe küsimusele, mida arvatakse ministeeriumis hüljeste arvukuse vähendamise vajadusest Liivi lahe piirkonnas.

Tanilsoo lisas, et lõpliku hinnangu hallhüljeste küttimise poolt ja vastu saavad anda ainult eksperdid.

Liivi ja Pärnu lahes hallhüljeste küttimise küsimus on üleval olnud juba mitu aastat. Need Läänemere suurimad imetajad rüüstavad kalurite mõrdasid, lõhuvad neid, söövad ohtralt kala ja on läänerannikul sedavõrd arvukad, et nende nägemine rannikuvetes pole ammu enam haruldane.

Seni on looduskaitseringkondades jäädud jäigale seisukohale, et hüljeste küttimine ei tule kõne alla. Nüüd on jõutud võimaliku küttimiskvoodi arvutamise metoodikani.

“Kindlasti on ministeerium seisukohal, et lubada ei saa Läänemerel haruldase viigerhülge küttimist,” rõhutas Tanilsoo. “Aga isegi juhul, kui leitakse, et hallhülge populatsioon talub mõõdukat küttimist, jääb lahendada terve rida sellega kaasnevaid küsimusi.”

Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialisti sõnade järgi tuleks hallhüljeste piiratud küttimise korral vastata küsimusele, kuidas võimaldada küttimist ainult kihnlastele, mitte jahituristidele.

“Kes on kihnlased ja mis oleks nende eristaatuse aluseks?” tõstatas Tanilsoo küsimuse. Ta tõi näitena “randlase” määratluse, mida pole suudetud sõnastada nii, et see oleks üheselt mõistetav ja kooskõlas eri õigusaktidega.

“Kuidas vältida, et hallhülge küttimise käigus ei tapetaks viigerhülgeid, kes just olidki traditsioonilise hülgeküttimise objekt, kuid kelle arvukus on langenud sedavõrd, et nad on kaitse all haruldasena?” esitas Tanilsoo järgmise ministeeriumi vaevava küsimuse.

Peale selle ütles ministeeriumi kõrge ametnik, et hüljeste isegi piiratud küttimisloa andmise puhul tuleb enne luua järelevalvesüsteem ja potentsiaalseid hülgekütte koolitada, et nad loomi asjata veristama ei hakkaks.

“Küttimiskvoodi arvutamisel tuleb lähtuda kogu Läänemere hallhüljeste asurkonnast ja teiste riikide eripiirangutest,” tähendas Tanilsoo. “Kvooti tuleb pidevalt kohandada nende loomade arvukusele.”

Kuna hallhülged on pikamaaujujad ja liiguvad suures osas Läänemeres, saab neid objektiivselt loendada karvavahetuse ajal korraga Eestis, Soomes, Venemaal ja Rootsis. Ülejäänud Läänemere riikide vetes hallhülgeid ei ole.

“Hiljutised kogemused näitasid, et hallhüljeste loendusel on suureks abiks aerofotod, meetod, mis hülgeseirel võeti kasutusele kõigepealt Soomes, siis Rootsis ja tunamullu Eestis,” selgitas Tanilsoo.

Keskkonnaministeeriumi andmetel loendati 2008. aastal Eesti rannikuvetes aerofotode abil 4151 hallhüljest.

Keskkonnaministeerium edastas, et keskkonnaameti riiklik looduskaitsekeskus on moodustanud töörühma, mille ülesanne on koostada tegevuskava kormoranide arvukuse ohjamiseks ja uurida seejuures nende lindude mõju loodusele.

Samal ajal on kalurid veendunud, et kormoranid, kes on hakanud meie vetesse üha massilisemalt pesitsema lendama, on kõige aplamad merelinnud, keda siinkandis viimastel aastakümnetel nähtud.

Pealegi reostavad nad oma väljaheidetega laiud ja rannaalad, kus kolooniad arvavad heaks peatuda.

“Kormoranide kahju hindamine on keeruline,” sõnas keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialist. “Näeme tõesti rikutud visuaalset pilti, kuid loodus pole nii üheselt mõistetav. Küll on keskkonnaministeerium kormoranide ohjamiskava kinnitamisel nõustunud väitega, et kormoranid avaldavad negatiivset mõju kalavarudele.”

Samal ajal möönis kõrge riigiametnik, et kaluritel ega entusiastidel pole praegu võimalik Eestis kormorane seadust rikkumata tõrjuda, minna näiteks laidudele kormoranide mune hävitama.

“Tõrjumise meetodid, vastavalt iga piirkonna iseärasustele, töötab välja moodustatud töörühm,” lubas keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialist Tanilsoo.