Kui Pärnus ilmus Uus Elu

Olgu siinkohal õiendatud, et Vabadusväljal lamanud kaks langenud Saksa sõdurit, keda kõik meenutavad oma kirjatükkides, ei saanud surma Pärnu piirides tulevahetustes, vaid need kaks jefreitorit ohverdasid oma elu Suur-Saksamaa eest Kasseli arhiivi andmetel hoopis Saardes ehk täpsemalt Tõitojal.

Lootusest, et jälle võidakse hakata ise oma elu korraldama, kõneleb 10. juulil 1941 ilmuma hakanud ajalehele tiitli valimine. Selleks leiti sobiv olevat Uus Elu.

Elu toimetuses

Algul (10.07.1941 - 11.04. 1942) polnud Uue Elu väljaandjat märgitud, seejärel oli selleks haridusdirektoorium (11.04.1942 - 31.12.1942) ja lõpuks (5.01.1943 -19.09.1944) kirjastus Eesti Ajaleht.

Nõukogude võim oli Pärnus varem ilmunud ajalehtede peatoimetajad kas represseerinud või pagendanud, seepärast asusid uue ajalehe juures ametisse allesjäänud ajakirjanikud.

Ajalehele kirjutas alla algul (1.08. - 29.11.1941) vastutava toimetaja ajutine kohusetäitja Heido Laarne (varem Hermann Laarmann), 2. detsembrist oli peatoimetaja Juhan Kangur ja vastutav toimetaja Laarne. 20. juunil 1942 ühildas mõlemad ametikohad Kangur ja tegi seda 10. septembrini 1943, jäädes seejärel kuni ajalehe viimase numbrini 19. septembril 1944 ainult peatoimetajaks. Toimetuses töötasid veel staažikas lehemees Jaan Kask (Lilulii väljaandja) ja Helmut Annus.

Toimetuses käis doominot mängimas Arvo Leetmaa (enne Arnold Eermann), kes koos Jüri Andrelleriga toimetas mõne teatmeteose nagu "Pärnumaa tegelaste biograafiad". Laarne ütles Leetmaa kuuldes: "Sakslased lähevad siit nii, et sitaaugud suitsevad!" Paari päeva pärast Laarne vangistati ja keelekandja ei näidanud toimetuses enam oma nägu.

Uue Elu kaastöölised

Endisaegse kombe kohaselt kirjutas sellelegi lehele vesteid Kipper Maru ehk postiametnikust saarlane Vladimir Pölder, luuletusi trükiti Jaan Kase, Helmut Joonuksi, Bernhard Kangro, Hendrik Adamsoni, Henrik Visnapuu, Artur Adsoni sulest. Sellel ajal kirjandusajakirju ei ilmunud, seepärast tegid kirjanikud meelsasti ajalehtedele kaastööd, sest vähese väärtusega Ostmark oli vaesel ajal asjaks ikka.

Muudest Pärnu lehe kaastöölistest võiks veel nimetada Elmar Õuna, Karl Mihklat, Aleksander Tassat, Bernard Sööti, Jaan Olvetit ja Ilmar Arensit, Oskar Kuningat alias K. Saardet, kirikuõpetajaid J. Ekbaumi, Philipp Tammearu, M. H. Torrimit, Jaan Lattikut, heliloojaid Peeter Lajat ja Villem Reimanni, sõjakirjasaatjaid Artur Rinnet, Karl Eermet, Karl Gailitit, Gerhard Rahnulot.

Üldiselt oli see ajaleht nagu sõjaaegne ajaleht muistegi: palju sõja- ja tagalas asunud majandusrinde teateid. Rohkesti oli ruumi antud 1941. aasta sõjasündmuste kirjeldustele.

Ajalehel eeltsensuuri ei olnud ja seetõttu tuli ajalehes ilmunud ning sakslastele vastuoksa olnud sõnumeid peatoimetajal klaarimas käia sõjaväelise direktori või SD juhi juures.

Algul asusid Uue Elu toimetus ja talitus Hommiku 4 (10.07. - 21.08.1941), seejärel Kalevi (Rüütli) 51 (23.08. - 9.10.1941), siis uuesti trükikoja ruumes Hommiku 4 (11.10. - 29.11.1941) ja lõpuks koliti Kalevi (Rüütli) 38 (2.12. 1941 - 19.09.1944).

Juhan Kangur

Juhan (Arnold Johannes) Kangur oli sündinud 26. jaanuaril 1906 Viljandimaal Taevere vallas raudteeametniku pojana. Lõpetas 1925 Pärnu ühisgümnaasiumi reaalharu ja 1931 Tartu ülikooli majandusteaduskonna. Töötas panganduses ja ühistegevuses, 1928. aastast tegeles kõrvalharrastusena mitme ajakirja, nagu Teater, Nädal Pildis, Tänapäev ning Pärnu ajalehtede kaastöölisena. Oli Pärnu Päevalehe toimetuse liige ja saksaaegse Uue Elu peatoimetaja.

20. septembril 1944 lahkus laeval Pärnust Saksamaale. Töötas seal UNRRA, hiljem IRO ametnikuna. 1950 jõudis USAsse, kus algul töötas laborandi, hiljem joonestajana. Saksamaal tegi kaastööd Geislingeni põgenikelaagris ilmunud Eesti Postile, Ameerikas Vaba Eesti Sõnale ja ajakirjadele Triinu, Rahvuslik Kontakt ja Tulimuld, peale selle mitmele Ameerika ajalehele ja ajakirjale.

2003. aastal pälvis USA Eesti Kultuurifondi preemia. Suri 97aastaselt 22. oktoobril 2003. aastal.