See oli meie vanavanaisade tarkus, et raske veskikivi pöörlemapanek langeva veega on mõistlikum kui käte jõul ja valge kuld toimib maailmas veel tänapäevalgi.
Aga selleski valguses osutub sinu teine argument, et paisutatud jõgesid on kõikjal ja paisutagune vesi on majanduslik väärtus, ekslikuks. Ütleksid teisiti: Lääne- ja Pärnumaal on kõikjal ainult paisujäänused ja nende veskivaremetel heal juhul motellid ja turismitalud. Lauskmaal veega energiatootmine on väheefektiivne. Reiu jõel kuni Kilingi-Nõmmeni oli vesiveskite õitseajal 19 veskit, nüüd null.
Kalade liikumist takistavad veel Türi, Kurgja pais, kus mingit arvestatavat energiatootmist ei toimu.
Laias ilmas toimib valge kuld tõesti, kuid ikkagi enam mägismaal, paremini kaljumägedes, kus setteid vähem.
Meie siin lausikul Pärnumaal peame tunnistama, et energiat nostalgia ühikutes ja vastupidi mõõta ei saa. Looduslik, iseeneslik vooluveekogude iga-aastane puhastamine võimsate jääminekutega, peale selle palgiparvetusega on pelgalt ajalugu.
Uhkusega meenub vanaisa Levi veskile valmistatud kahemeetrise läbimõõduga kaldalabadega veeturbiin, mis vahetas välja puust, pealtlöödava vesiratta.
Uhkust lisab teine vanaisa meistriteos - Tori hobusekasvanduse tallikatusest raudsõrestikmastile toetunud tuuleturbiin, mis pumpas vett puurkaevust tallidesse. Selle tellis Ilmjärv. Turbiin ilutses kaugelt nähtavana ja teenis kasvandust pikka aega pärast sõdagi.
Sinu kolmas hoiatus kõlab: "lõhkumine on lihtne, kuid see on rumal tegu". Otse vastupidi, lõhkumine on kõige keerulisem, aga kui tegu võib ta osutuda kõige targemaks. Ilmselt on vältimatu, et niisugune hamletlik küsimus Sindi paisu suhtes tõuseb.