Kui käesoleva aasta jaanuaris tabas Pärnu kinnisvaratehinguid järsk langus, siis veebruari tulemuste üle on põhjust rõõmsam olla. Ometi ei maksa sellest teha põhjapanevaid järeldusi turu kosumise kohta.
Veebruarikuine kinnisvaraturg näitas mõõdukat tõusu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
LVMi kinnisvarabüroo juhatuse liikme Andres Suti teatel tehti Pärnus ja Pärnumaal veebruaris 145 tehingut koguväärtusega 176,35 miljonit krooni. Jaanuarisse jagus 82 ostu-müügitehingut, seega on tõus peaaegu kahekordne. Veebruari tehingutest kolmandiku moodustasid korterite müügid, tavapärasest rohkem kaubeldi maatükkidega.
“Rahaliselt olid sellised turumahud Pärnu kandis 2005. aasta suvel ja seega saaks rõõmustada, et äri õitseb,” ütles Sutt. Rõõmustamiseks on põhjust aga vaid neil, kes suurte numbrite taustasse ei süüvi.
“Kui asja lähemalt uurida, oli selliseid tehinguid, mida võiks nimetada klassikalisteks ostu-müügitehinguteks, kus ostja ja müüja on üksteist leidnud müügiprotsessis, kogumahust tunduvalt vähem,” selgitas juhatuse liige.
LVMi kinnisvarabüroo hinnangul oli klassikaliste tehingute turumaht veebruaris 43 miljonit krooni 76 tehinguga. Kortereid müüdi klassikalisel viisil 37 koguväärtusega 16,6 miljonit ja 15 elamut väärtusega 16 miljonit krooni. Ülejäänud tehingute taga oli kas maa, äri- või tootmishoone.
“Igatahes oli veebruar positiivne kuu, sest klassikaliste tehingutegi poolest oli ta jaanuarist umbes 15 protsenti parem,” tunnistas Sutt.
“Klassikalisest” rääkides tekib küsimus: millised on mitteklassikalised kinnisvaratehingud? LVMi teine juhatuse liige Ingmar Saksing nimetab sellisteks tehinguid, mille käigus kinnisvara omanik vahetub.
“Kui statistika näitab, et kuu jooksul müüdi mingis piirkonnas näiteks 40 hoonestamata maatükki koguhinnaga 23 miljonit krooni, aga neist 30 olid viimne kui üks ühest arendusprojektist väärtusega 20 miljonit ning ostjaks ja müüjaks erinevad juriidilised isikud, kelle juhatus juhtus olema sama, siis mina arvan, et seda ei saa klassikaliseks pidada,” selgitas Saksing. “Seda enam, et need on müügis olnud näiteks kaks aastat ja on pärast seda tehingutki.”
Hoolimata tehingute arvu kasvust, usub Saksing, et pelgalt ühele kuule tuginedes ei maksa teha põhjapanevaid järeldusi turu pideva kosumise kohta. Jaanuar on ülejäänud kuudega võrreldes alati olnud kogumahult kõige tagasihoidlikum, seetõttu võib aasta teise kuu tulemustega rahul olla, kuid mitte rutakalt arvata, et kriis on möödas.
Saksingu kinnitusel on pakkumiste arv kinnisvaraturul olnud Pärnus viimasel ajal stabiilne, jäädes 4000 müügikuulutuse piirimaile, ja praegu pole näha, et selles lähiajal drastilisi muutusi toimuks.