Haldusreformi vajalikkusest on räägitud aastaid ja teema tõusnud regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri väljapakutud reformikava tõttu taas aktuaalseks. Pärnu maavanem Toomas Kivimägi tõdeb, et omavalitsused vajavad kiiret reformi, tunnistavad nad seda või mitte.
Jah, on alles. Mul on lausa see kava laua peal lahti, “Pärnumaa aastaraamatus 2000-2001”. Sealt võime vaadata, mida me tookord valitsusele välja käisime.
Toona pakuti välja kolm varianti. Üks oli see, et jääb alles niipalju, kui omavalitsusi on, ja rõngasvallad ühinevad keskustega nagu Audru Lavassaarega ja Vändra alev Vändra vallaga. See sai teoreetilise variandina toona esitatud, aga ma ei pidanud seda tookord õigeks ega pea praegugi.
Teine oli mõõdukas variant, kus me käisime välja, et Pärnumaal võiks olla 11 omavalitsust praeguse 21, tookord 23 asemel. Ja kolmas variant oli radikaalne ehk kaks omavalitsust Pärnumaal.
Nii et tegelikult ei ole midagi uut, need on kõik ammu-ammu läbi mängitud variandid maakonna tasemel.
Esiteks, ma olen tuline haldusreformi pooldaja. Teiseks, ei ole paremat aega haldusterritoriaalse reformi tegemiseks, kui seda on praegu.
Kolmandaks, vajadus haldusterritoriaalse reformi järele on nüüd palju suurem, kui oli kümme aastat tagasi. Ma pean silmas olulist majanduslangust ja sellega üks-üheselt seotud omavalitsuste tulubaasi vähenemist.
Rääkida tõusuajal haldusreformi vajadusest ja üritada seda teoks teha on tõepoolest väga raske ülesanne. Nagu näha, see ei õnnestunud kellelgi, kui vaatame ajas tagasi.
Aga nüüd, kui valdade-linnade rahakott jääb järjest õhemaks, on nad ise tunnetanud ilmselgelt seda vajadust, et neil pole muud alternatiivi kui ühineda.
Pärnumaal on selles mõttes väga hea näide Kaisma ja Vändra vald, kusjuures ma tunnustan Kaisma valla enda tõdemust, et nad ei saa üksi hakkama. Väga aus ja julge ülestunnistus. Nemad tegid selle otsuse ära.
Täpselt sama tunnistas mulle Kaismal presidendiga kohtudes Tootsi vallavolikogu esimees: nad ei saa üksinda väga pikalt hakkama, kuna olukord on problemaatiline. See tähendab seda, et nad on tunnetanud vallas ise seda vajadust.
Sellistes oludes nende otsuste tegemine on kordades lihtsam kui näiteks kahe-kolme aasta eest. Kui kümme aastat on mõeldud ja veel öelda, et mõtleme veel neli aastat, ei ole need tõsiselt võetavad argumendid. Arutatud on juba küllalt palju.
Minu hinnangul on kaks varianti. Üks variante on see, mille käis välja regionaalminister Siim Kiisler, ja ma siiralt tunnustan tema jõulist teematõstatust. Aga seegi on variant, mis sai kunagi meie poolt aastal 2000 välja käidud.
Selle variandi pluss on see, et seda on - esmapilgul küll üllatavalt - kõige lihtsam teostada. Sellisel juhul ei teki vaidlust, kes kellega liitub, sest maakond on üks omavalitsus.
See kõige radikaalsem variant on võib-olla ainus, kuigi kahtlusega, teostatav nendeks kohalike volikogude valimisteks selle aasta oktoobris. Aega ettevalmistuseks on liialt vähe, võib minna kiirustamiseks.
Ratsionaalsest aspektist võib see olla igati mõistlik ja põhjendatud, kuid tänapäeva ühiskond ei ole võib-olla valmis nii radikaalset reformi vastu võtma.
Ma ei tea, mida arvavad vallad ja omavalitsusliit, aga Pärnumaa puhul olen ma ilmselgelt vastu kahele omavalitsusele. On kaks võimalust, kas on üks omavalitsus Pärnumaal või on neid kaheksa-üheksa-kümme.
Kiisleri variandis on, et kui on üle 40 000 elaniku, on eraldi omavalitsus. Aga siis on meil ikkagi see üks omavalitsus ja tekib rõngasvald ümber. Me ju näeme, kui palju on Pärnu läbi põimunud lähivaldadega. Kui läheb käiku Kiisleri variant, teen mina maavanemana kindlasti ettepaneku moodustada Pärnumaal üks omavalitsus. Variandina on räägitud, aga minu meelest on see veel halvem, et teeme Suur-Pärnu. Pärnule oleks super panna juurde Audru, Sauga, Tahkuranna ja Paikuse, aga siis tekib küsimus, mis saab ülejäänutest. Nendele saab olukord olema problemaatiline. Nii et mina välistan selle variandi täielikult.
Minu hoiak kaldub ikkagi mõõduka haldusterritoriaalse reformi poole, mis ei ole midagi uut. Aastal 1930 oli Pärnumaal küll 45 omavalitsust, aga 11 kihelkonda ning see meie mõõdukas variant väga jämedalt selle 11 kihelkonna ja omal ajal välja kujunenud tõmbekeskuste ideele tuginebki. Ja kui oleks minu valida, valiksin mina ilmselgelt selle tee. See tähendaks Eesti mastaabis 227 asemel 90-100 omavalitsust.
Võib-olla 11 on Pärnumaale natuke pehme variant. Vaadates elanike arvu vähenemist, oleks mõistlik üheksa. Mõni hea kolleeg ütleb, et viis-kuus oleks veel mõistlikum.
Kui panna selline valik kaardi peale omavalitsuste ja maarahva jaoks, kas maakond ja üks omavalitsus või kaheksa-üheksa omavalitsust, olen ma veendunud, et maaelanik toetab teist varianti.
Selle variandi ilmselge miinus on see, et seda ei tee poole aastaga ära. Samal ajal olen seda meelt, et meile ei ole antud aega ülejärgmiste kohalike volikogude valimisteni aastal 2013.
See tähendaks ilmselt seda, et tuleks kaaluda võimalust ühildada riigikogu valimised kohalike volikogude valimistega märtsis 2011.
Igal juhul jätan ma kõrvale status quo variandi, et las kõik olla nii, nagu siiani on olnud. See ei ole minu hinnangul jätkusuutlik tee ja me tekitame endale mõne aasta pärast väga suuri probleeme, eriti majandusliku surutise tingimustes.
Juhtub see, et vallad oma finantsseisu ja kahaneva kompetentsi tõttu ei ole suutelised täitma ülesandeid isegi sellel tasemel kui praegu.
Otse loomulikult ei saa me sellega nõus olla. See ei tähenda, et reform seda absoluutselt tagab, aga me oleme sellele palju lähemal.
On väidetud, et kulude kokkuhoidu ei teki. Tekib küll. Ilmselgelt on leidnud tõestamist see, et mida suuremad omavalitsused, seda väiksem protsent eelarvest läheb administreerimisele. Järelikult läheb vähem kulusid ametnike ülalpidamiseks suuremas omavalitsuses, võrreldes sellega, mis praegu on.
Mis selle kõige mõte on? Tõsta kompetentsi. Kui üks omavalitsus saab tööle võtta viis ametnikku, paneme kaks omasugust kokku, saab võtta kümme ametnikku ja need kümme saavad katta eri eluvaldkondi, järelikult kompetents kasvab.
Omavalitsuste suutlikkus, eelarve kasvab, nad saavad langetada suuremaid põhimõttelisi otsuseid ja ehitada suuremaid asju, kui üks omavalitsus eraldi suudab teha.
Kolmandaks jäävad ära ebaratsionaalsed investeeringud. A la meil on oma vald, meil peab oma spordihoone, kirik ja kool olema.
Kindlasti ei tohiks maakonna piir olla tabu. See piir on ikkagi inimeste välja mõeldud.
Seesama piir on olnud natuke probleemiks Järvakandi valla liitumisel Vändra ja Kaismaga. Loomulikult, iga maakond ja maavanem hoiab oma piiri, kuid kui on ratsionaalne inimeste soov neid piire muuta, tuleb seda kindlasti teha, mitte takistada. Maakonna piir ei peaks olema nii tugev.
Mul on väga kahju, et Lavassaare ütles ei, sest see oleks olnud ratsionaalne otsus. Ja see, et Kaisma ja Vändra jäävadki ilmselt ainsateks, on selge signaal, mida kümme aastat on räägitud: vabatahtlikult haldusterritoriaalset reformi teha ei ole võimalik ja nii me ei jõua kuskile. Me teeme 200 aastat seda ja meil on ikka Pärnumaal 20 omavalitsust, see ei toimi.
See tähendab seda, et loomulikult peab protsess demokraatlik olema ja loomulikult me peame küsima inimeste arvamust, aga lõpliku otsuse tegemine eeldab teatud administratiivset jõudu, vastasel juhul ei saa seda reformi teha.
Lavassaarest on kahju, sest enamik neist vastuväidetest haldusterritoriaalsele reformile on tõesti müüt, et siis läheb halvasti. Pärnumaal on kaks väga head näidet. Esimene oli, kui ühinesid Pärnu-Jaagupi ja Halinga. Ja teine, kui ühinesid Tali ja Saarde ja Kilingi-Nõmme.
Ma näen ainult võitu Lavassaare ja Audru liitumisest. Karta, et keegi hakkab kellelegi liiga tegema, on täiesti põhjendamatu. Ma arvan, et suurte kohustus on hoida väikseid, ja olen veendunud, et Audru vald ei hoia Lavassaaret halvemini, kui Lavassaare praegu ennast hoiab.
Haridusreform on oluline tõuge haldusterritoriaalsele reformile, mis minu hinnangul on meile kõige suurem väljakutse järgnevail aastatel üldse. Siin näen kõige suuremaid muudatusi, mis meil ees seisavad, ehk seesama gümnaasiumiastme hariduse andmine.
Kui meil praegu on 15 gümnaasiumi, siis kümne aasta pärast on neid maksimaalselt seitse või kaheksa. Pigem on oht, et neid võib olla vähem. Lihtsalt gümnaasiumiõpilaste arv väheneb ligi 40 protsenti mõne aasta jooksul.
Järelikult me ei saa pidada 15 gümnaasiumi, kui õpilasi on 40 protsenti vähem.
Peale selle riigikogu käivitatud gümnaasiumiastme hariduse eraldamine põhikooliastmest. Toome näite. Tõstamaa ja Audru mõlemad punnitavad gümnaasiumiga võidu. Ma arvan, kui nad oleksid üks omavalitsus, nad ei teeks seda.
Teatud piirini saab seda muidugi teha ja Lavassaare tahab olla võimalikult hea teenuse pakkuja, aga igal teenusel on oma hind. Ja kui me heal ajal suutsime selle kinni maksta, siis nüüd me seda ei suuda.
Me peame tegema pigem kohe raskeid otsuseid, kui et lükkame nende tegemise veel kahe aasta peale. Siis on need võib-olla kohati juba dramaatilised.
Kui me teeme nüüd rasked otsused ära, elame lihtsamini selle keerulise aja üle. Sellepärast kutsun ma üles igal juhul neid otsuseid tegema.
Kui me rääkisime mõõdukast variandist, ei pea ma realistlikuks teostada seda selle aasta valimisteks, kuid see ei tähenda, et me peaksime tempo maha võtma. Mitte nii, et teeme valimised ära ja siis mõtleme. Ei. Nüüd on see mõte välja käidud ja sellega tuleb minna lõpule. Kui nüüd sellega lõpule ei minda, arvan, et Eestis ei toimu haldusreformi kunagi. Aga selle viljad võivad väga valusad olla meile kõigile.
Vallakeskuse kaugenemine on probleem selle variandi puhul minugi hinnangul ja ma arvan, et see natuke pärsib kohapealset initsiatiivi ja iseotsustamist-tegemist-mõtlemist. Ühiskonnale võib olla liiga valus see lõige sinnamaale, nagu Kiisler on välja käinud.
Ohud on olemas, aga neid ohte ei peaks nii palju pelgama. Kui võtame numbriliselt, siis Pärnu linna elanike arv on 43 000 ja maakonna piirkonnas 45 000 ehk teatud tasakaalustavad mehhanismid on vaja muidugi tekitada kas või valimisringkondade kaupa, mis tagavad kvaliteetse esindatuse, ja sellega oleks probleem lahendatud.
Tallinna puhul oleks see keerukam, aga Pärnu puhul pole see probleem ja ma toetan sel juhul üht omavalitsust.
Kui realiseerub Kiisleri reform, on vajadus maavalitsuste järele peaaegu kadunud. Jääb ainult järelevalvefunktsioon, aga sellisel juhul piisab Eesti peale neljast regionaalsest (tingnimetusega) järelevalvekontorist.
Kui realiseerub mõõdukas variant, siis selle kaudu omavalitsuste suutlikkus kasvab ja nad võivad võtta mõningaid asju maavalitsustelt üle. Selle võrra maavalitsuste positsioon nõrgeneb.
Aga kui jääb status quo, on ilmselgelt vaja tugevamat struktuuri, kui on maavalitsus praegu. On see siis maavalitsus ise, mida ma kahjuks ei usu, kuna osa poliitikuid on lausa keelanud kasutada seaduseelnõudes sõna “maavalitsus”. Jääb üle kaks alternatiivi: kas maavolikogu ehk teise tasandi omavalitsus või omavalitsusliit.