Sellise tuisu ja lörtsiga, nagu nädal tagasi taevast alla sadas, ei kamanda ükski südamega inimene koera lageda taeva alla, ja vabatahtlikult ei lähe loom ammugi. Nii juhtuski, et Bosse pidi purgaa ajal suurema osa päevast veetma autopesula kitsukeses kontoris.
Rahuliku loomuga Bossel polnud selle vastu midagi. Sõbralik Labradori retriiver on üle kümne aasta pikkuse ajalooga Raba autopesulas vaat et niisama tihe külaline kui mõlema peremees Anti Reimann. Laseb ennast kolmel pesula töölisel patsutada, järab kontorinurgas konti, jookseb ilusa ilmaga spetsiaalselt talle ehitatud aedikus ning parematel päevadel pääseb lõunapausil metsa vahele silkama.
Kui me nädalapäevad varem Antiga plaani pidasime, millal siinkirjutaja võiks klaviatuuri nurka visata, käised käärida ning mõne masina oma käega läikima lüüa, leppisime kokku, et vaatame jooksvalt, milliseks päevaks enim sõidukeid järjekorda pannakse.
Sellel lihtsal põhjusel, et autopesulas on kõige suurem ülemus ilm, mis päikest, lund ja vihma andes dikteerib, kas masinalt on otstarbekas pori- ja pigikiht survepesuriga maha uhtuda või mitte. Mis sa teist ikka sopasel ajal nuumata lased, kuid katuse alt välja keerates on auto samasugune kui enne!
Möödunud teisipäeva hommikupoolik tõotab esmaspäevase prognoosi järgi tulla töötihe. Pesula avamisest kell üheksa kuni pärastlõunani on kõik ajad kinni. Kuid järgmiseks hommikuks mängib ilmataat järjekordse vimka, pühib lootuse peagi algavale kuivale kevadele ja keerab lumekraanid valla. Naelutab Bosse kontorisse ning paneb autopesijad tahvlilt broneeritud aegasid kustutama.
“Millegipärast lähevad paljudel vihma ja lumega autod katki,” naerab Anti ühe põhjuse üle, mida viletsa ilmaga kasutatakse vabandusena, et helistades varem kinnipandud pesuaeg priiks anda. Ettekäänete leiutamise asemel piisaks otseütlemisest, töötajad on arusaajad inimesed.
Nii ootavadki mõni minut pärast tööpäeva algust pesulaseinte vahel vanniprotseduure Toyota Land Cruiser ja keemilist puhastust vanemapoolne Volkswagen Sharan. Ülejäänud soovijad on otsustanud tulemata jätta.
Keemiline puhastus on omaette teadus, millega tegelema minusugust algajat ei lasta. Sõiduki sisemuse puhtaksküürimine nõuab kogemusi, täpsust ja kannatlikkust, see töö võtab aega tööpäeva jagu ehk kaheksa tundi.
Pesula peremees seletab, et tihti üritavad inimesed kodus poest ostetud vahenditega keemiapesu teha, kuid üldjuhul tulutult või on tulemus algsest hullem. Praktika näitab, et kaubanduses müüdavad all in one ehk kõigeks kõlblikud puhastusvahendid ei passi tegelikkuses millekski.
„Vaata, milline rida pudeleid meil on, igale tekstiilile erinev,“ osutab Anti riiulile, kus üksteise kõrval seisab kümmekond valget plastkanistrit, kõigil ise otstarve.
Ehkki Anti on üritanud mulle telefonitsi selgeks teha, et autopesu pole mingi kirjatöö, kus vaid näppe lõgistada tuleb, ei veena ta mind, et selles midagi kontimurdvat oleks.
Minu teisipäevane paarimees Rain on juba jõudnud Land Cruiseri leotusvahendiga üle pritsida. See võtab lahti teedelt sõiduki alumistele äärtele jääva pigi, mille eemaldamiseks on raskematel juhtudel vaja leotada mitu korda. Mõneminutise ootamise järel survepesuriga üle käies murrab vesi suurema pori ja pigi iseenesest lahti ning šampooniga pestes saab jagu jäänustest.
Svammi ja šampooniveega mängimine sobib ajakirjanikust debütandile küll ja on esimene praktiline töö, millele mul Raba autopesulas käsi külge panna lastakse. Mis seal ikka keerulist on, käsna oskab iga naine näppude vahel veeretada.
„Ära niimoodi vaikselt nühi, tõmba pikalt ja jõuliselt,“ haarab järsku Anti mu käest nuustiku, näitamaks, et maasturilt ei pea iga plekki nagu praetaldrikult rasva maha kraapima. Eriti siis, kui autovõhik mustusel ja tillukesel roostetäpil vahet ei tee.
Kulub hea mitu minutit, enne kui õige liigutus käemällu talletub ja pesu edeneb. Selle ajaga on Rain puhtaks saanud Land Cruiseri esi- ja tagaotsa ning ühe külgedest.
Mina aga vaatan murelikult ülemuse poole, sest napilt 1.60 pikal piigal ei ulatu käsi kikivarvul seisteski maasturi katuseni. Kaheastmeline pink leitakse, kuid sellest pole palju abi.
Hoopis tõhusam on rattale ronida, nii küünib enam-vähem poole katuseni.
Järgmises etapis kirun, et koduse aknapesu võimalusel alati teistele olen sokutanud. Sellele mõeldes hakkab kübeke piinlik, sest too töö pole nii lihtne ühti: puhastusvahend kipub vikerkaarevärvilisi jutte jätma eelkõige toonitud klaasidele ja nendest lahtisaamiseks läheb tarvis nii kõva kätt kui täiesti kuiva paberit.
Varsti saan nipi selgeks. Vahend tuleb klaasile kanda ühe paberlapiga ja viimane kuivatus teha teisega, muidu veab niiske paber jutte nagu kevadisi kartulivagusid järel. Mina nikerdan endiselt klaaside kallal, Rainil on selle ajaga tolmuimejaga üle käidud Land Cruiseri salong. Tunnen, kuidas parem käsi väsima hakkab.
Maastikuauto pesulast välja aetud, lubatakse õpipoiss esimesele väljateenitud pausile. Endiselt kontoris kondiga maadlev Bosse otsustab, et ta sobib sülekoeraks küll, ronib diivanile minu rüppe ja pakub lahkelt hammaste vahelt konti. Passin seekord.
Järgmisena ajab fotograaf pesulasse toimetuse auto, sest millegi muu peal pole kätt harjutada. Opel on Toyota hiiglase kõrval kõhetu ning varem väljaotsitud pingi võib nurka tagasi tõsta. Saab ilma hakkama.
Seekord ulatatakse mulle prits leotusvahendiga, kuid survepesuritöö teeb ära Rain. Et Opel on päev varem automaatpesus käinud, ei ole sellega muud vaeva kui teedelt kogunenud pigi lahti leotada ja maha pesta.
Samal ajal selgitab Anti, miks käsipesu automaatpesulast otstarbekam on. Viimasena mainitus saab lahti vaid suurest sopast, kuid pigi jääb, samuti ei vaevu keegi pärast auto sisemisi ukseääri kuivatama ega salongi tolmuimejaga üle käima.
Pealegi võib pigi asjatundmatu nühkimine teha rohkesti kahju, sest niisama lapiga hõõrudes läheb see laiali ja kriibib auto värvile triibud.
“Kui tanklast osta leotusvedelik ja þetoonid tolmuimeja jaoks, ei tule see märkimisväärselt odavam kui käsipesu,” teab Anti. Hinnavahe küünib ehk mõnekümne kroonini, kuid lõpptulemuses on vahe märgatav. Pealegi kuivatab töötaja ära uksevahedki, kuhu paratamatult vett koguneb. Automaatpesulas peab ise roolist välja ronima ning kuivatamiseks lapi haarama.
Ometi pigistab raske aeg pesulaski ja kliendipuudus annab tunda. Need, kes enne iga nädal masinat vannitasid, tulevad nüüd kord kahe nädala jooksul. Või korra kuus.
Küll toob Anti positiivsena esile, et nüüd on ära kadunud need kliendid, kes oma sõiduriista määramata ajaks pesulasse unustavad. Varem ikka juhtus, et inimene tõi auto kohale, läks linna asju ajama ning õhtuks tagasi ei tulnudki.
Nii pidid töötajad peremeheta jäänud masinad sulgemise eel majja ajama ning järgmisel hommikul jälle hoovi peale lootuses, et autole tullakse sellel päeval järele. Vahel tuldi, vahel mitte, olenevalt sellest, kui kiired asjatoimetused omanikul parasjagu teha olid.
Rekordauto on Raba pesulas seisnud kaks nädalat, ilma et keegi selle vastu huvi tundnuks. Siis tuli mees sõiduriistale ikkagi järele, otse pulmast.
Opeliga ühele poole saanud, ootab siinkirjutajat iseseisva autopesija eksam ehk järgmisena katuse alla lükatud Volvo tuleb oma jõududega korda teha. Protseduurid algavad nii nagu enne, kuid survepesur on asi, mille käsitsemise käppasaamine nõuab aega ja natuke jõudugi.
Esimene tugeva survega veejuga automatil lennutab jalgealuse kummilataka mõne meetri kaugusele, jäädes pidama pesula tagaukse juures. Edasi kulgeb libedamalt ja hooga kaob Volvolt nii mustus kui katusele sadanud lumi.
Anti vaatab pingsalt kella ja teatab, et 25 minutit on pesu algusest kulunud. Sõiduauto peaks puhtaks saama maksimaalselt poole tunniga, maasturile läheb tund. Mina olen selle ajaga jõudnud vaid šampoonitamiseni.
Ligemale 45 minuti pärast võin oma tööga rahule jääda, pühkides viimaseid uste vahelt nõrguvaid veepiisku. Ülemus teeb tiiru ümber auto, vaatab siit-sealt ning küsimise peale lubab, et koolipoisi kolme saab iseseisva töö eest kätte.
Ei maksa ülemäära õnnetu olla, sest autopesija koolitamiseks kulub paar kuud. Selle ajaga saab ta aimu, mis on iga puhastusvahendi otstarve, ja kätte harjuvad liigutusedki, mis pesu kiiremaks muudavad.
Järjekordse pausi ajal ihkab Bosse tuisust hoolimata õue müttama. Loom jookseb ukse vahelt välja hommikust peale hammaste vahel olnud konditükiga, peidab selle lumme, tuhnib natuke ninaga ja kaevab siis jälle välja.
Kutsumise peale ulatab Bosse kondi ajakirjanikule ja läheb omasoodu silkama, tulles peagi tagasi, et kont uuesti ära võtta.
Paus kujuneb pikaks, sest tööd pole. Teine sellel päeval tööl olnud autopesija Urmas nokitseb endiselt keemilise puhastuse kallal, ülejäänud veedavad aega aknast lumesadu jälgides või kontoris arvutit sõrmitsedes.
Kogu aeg pole nii. Anti räägib, et kevade poole tuleb ette päevi, mil kõik pesulaajad on pooletunniste vahedega kinni ja niisama passida pole mahti. Selline tempo võtab õhtuks korralikult läbi, mistõttu tööd ei saa mingil kujul kergeks nimetada.
Tegelikult annab tunda see mõni tundki, mille Raba autopesulas veetsin. Töö ei murra konti, kuid selja-käed võtab kangeks küll. Otsustan, et igaüks jäägu oma liistude juurde.
Enne minekut nõuab Bosse veel viimase pai. Kui minule oli tegu ühe korra eksperimendiga, siis tema tuleb tööle päev hiljem ja edaspidigi. On töötajatele ja kundedele seltsiks ning jagab oma konti meeleldi kõigiga, kes talle lahke pilgu heidavad.