Kaisa Pajusalu pääses Šveitsis Luzernis toimuval sõudmise OMi kvalifikatsiooniregatil naiste ühepaadil finaali.
Pajusalu sai oma poolfinaalis ajaga 7.42,79 kolmanda koha ning pääses homsesse finaali.
Poolfinaali võitis taanlanna Fie Udby Erichsen ajaga 7.36,13, Pajusalu ette mahtus ka ameeriklanna Genvra Stone (7.39,48).
Olümpiapileti teenib Luzernis neli paremat ühepaati.
Täna õhtul läheb finaalikohta püüdma ka meeste paarisaeruline neljapaat. Olümpiale pääsemiseks tuleb jõuda kahe parema sekka.
Lähipäevil püsib päikesepaisteline ja iga päevaga järjest nõrgeneva tuulega ilm. Aeg-ajalt mõned pilvetupsud küll liuglevad üle sinitaeva, kuid päikest need eriti varjutada ei suuda ja vihma kartus on täiesti asjatu.
Miinuspoolele tuleb kirjutada, eelmiste päevadega võrreldes, madalam õhutemperatuur. Öötundidel võib maapinnal null kraadi lähedale langev temperatuur väikeseid taimelapsi näpistada.
Kolmapäeval on päikesepaisteline kuiv ilm. Puhub kirdetuul 4-10 m/s. Sooja on 13..19 kraadi.
Atlantise ette kavandatud ja osaliselt juba valmis ehitatud varikatusega laevakujuline suvekohvik jääb tulemata, sest Tartu uue linnaarhitekti nõudmised ei läinud kokku Atlantise juhataja ja kohviku arhitekti visiooniga.
«Seda laeva ei tule, sest meil on Tartus uus ja tore linnaarhitekt, kellele ei meeldinud meie visioon,» lausus Atlantise juhataja Olga Aasav ning oli tekkinud vastasseisu pärast pettunud.
Erimeelsusi tekitas kohviklaevale kavandatud varikatus ning laeva kaunistamiseks mõeldud LED-lampidega värvidemäng.
Taheti teistsugust
«Ma püüdsin küll seletada, et oleme lähtunud sellest, et kõik sillad on valgustatud. Paljud vahetavad ka värvi ning see just elustabki öösel Emajõge. Atlantist on alati pildistatud, kui see on tuledes, ja me oleme ju meelelahutusasutus,» ei mõistnud Aasav linnaarhitekti nõuet ning otsustas kohviklaevast sootuks loobuda.
«Kui ma võtan need tuled ja selle varikatuse ära, ei ole asjal enam mõtet. Muidugi ma võin osta kümme meetrit punast vaipa ja panna A. Le Coqi varjud üles, aga tahtsime teha midagi teistsugust. See polnud äriprojekt, vaid et Emajõe kallastel midagi toimuks – lasteetendused, muusikud. Ma nägin suurt pilti,» rääkis Aasav, kes oli saanud kohvikule nii päästeameti kooskõlastuse kui ka linnakunstniku heakskiidu.
«Kõik load olid olemas, ainult linnaarhitekti kabineti jätsime viimaseks, sest vana arhitekti (Tiit Sild – toim) ei olnud enam tööl ja uus alles tuli,» põhjendas Aasav, miks ta alustas kohviku rajamisega enne linnaarhitekti nõusolekut ja ametlikku ehitusluba. «Meil polnud aega oodata, sest suvi läheb ju mööda.»
Kuu aega tagasi ametisse astunud linnaarhitekt Tõnis Arjus selgitas, et arhitekt Siim Kaunissaare kavandatud kohviklaev polnud enam tavaline terrassikohvik, vaid oli hoone tunnustega ehitis, mille rajamine on võrreldav pigem maja ehitamisega.
«Sellisel puhul oleks pidanud rohkem linnaga koostööd tegema. Oleks võinud näiteks võistluse korraldada ja küsida kolme eskiisi,» lausus Arjus, kelle sõnul on Tartu linna üldplaneeringus vaikimisi sätestatud, et igasugune hoone, mis ehitatakse kesklinna, vajab arhitektuurivõistlust.
Linnaarhitekti sõnul soovis arendaja, et rajatav kohviklaev oleks valgustatud hästi kirevate värvidega, mis hakkaks öösiti lainetama ja sähvima.
«Meie arust pole selline kirev objekt Atlantise ees väga sobilik. Kindlasti saab seda kuidagi teha, aga kõik see kokku – pseudolaev kalda peal – ei olnud meie arvates professionaalne lähenemine,» selgitas Arjus ning lisas, et kompromiss olnuks taandada värvikirevus ühele heledale toonile.
Linnakunstnik toetas
Erinevalt linnaarhitektist oli linnakunstnik Tiit Kaunissaare oma poja välja pakutud lahendusega suuresti nõus. «Ma ei ajanud juuksekarva lõhki ja vaatan seda rohkem suvekaubanduse poole pealt. Ajutise ehitisena täidab see oma funktsiooni,» kommenteeris Kaunissaare, kelle meelest pikendaks varikatusega terrass suvekohvikute hooaega.
«Ta pole ideaalseim lahendus ja alati saab paremini, aga kui me jääme kõige paremat tahtma, võib see üldse ära jääda,» viitas Kaunissaare kujunenud olukorrale.
Olga Aasav lisas, et ka hiljuti korraldatud Emajõe ideevõistlusel rõhutati, et väljapakutavad lahendused peaks olema tehtud koostöös ettevõtjatega. «Aga kus nad on? Ma võin kõike välja mõelda, aga kes ellu viib? Võistlus tehakse ära, aga mis edasi?» viskas ta õhku küsimusi ja oli võistluse tulemuste suhtes skeptiline.
Eile hommikul kella 9.30 ajal avanes Kareda vallas Peetri külas kurb pilt: toonekurg tiirutas ümber oma elektriposti otsas põlema läinud pesa.
Kuigi pesa käisid kustutamas nii kohalikud vabatahtlikud päästjad kui Koeru komando mehed, ei jäänud pesamaterjalist midagi järele.
Kohalike selgitusel elavad kured juba aastaid selle elektriposti otsas ja olid ka tänavu varakult platsis. Kuigi pesas peaksid praegu juba munad olema, siis päästjad ühtegi põlenud lindu ega katkist muna sealt ei leidnud.
Kuna üks pool Pärnu ümbersõidust pidi valmima juba üle-möödunud aastal ja teine pool mullu sügisel, tekib küsimus, kas tänavu saavad need tööd lõpuks ometi tehtud. Maanteeamet kinnitab, et tee valmib sel aastal.
Plaani järgi peaks Pärnu ümbersõit valmima käesoleva aasta oktoobris. Kuna antud tee-ehitus venib juba aastaid, uuris Postimees maanteeametilt, kas see nende hinnangul nii ka läheb.
«Maanteeameti hinnangul valmib objekt sellel aastal,» kinnitas maanteeameti Lääne regiooni planeeringute osakonna peaspetsialist Gregor Reimets. Ta seletas, et kuna tegemist on linnasisese lõiguga, siis on enne asfalteerimist vaja teostada palju maa-aluseid töid ehk erinevate trasside ehitust.
«See võib kõrvaltvaatajale tunduda aeglase ning mitte väga intensiivse tööna, kuid ilma selleta ei ole võimalik alustada aluste ja katendikonstruktsioonide ehitusega,» selgitas ta.
Tallinna maantee ristmikul käib praegu killustikaluse ehitus. See valmib järgmise nädala alguseks ning peale seda alustatakse esimese kihi asfalteerimisega.
«Ehitajate teel valmivad killustikalused ja lähinädalal lubab töövõtja alustada asfalteerimistöödega Pärnu Haigla ees asuval lõigul,» lisas Reimets.
Ehitajate teel käib trasside ehitus Raba, Savi ja Niidu tänava ristmikul. Oja tänava killustikalus valmib sel nädalal ning peale seda alustatakse asfalteerimisega. Rohelisel tänaval alustatakse killustikaluse ehitust homme.
Reimets lisas, et jalg- ja jalgrattateede aluste ehitus käib praegu terve Ehitajate tee ulatuses.
Läänepoolsel ühendusteel toimub liiklussaarte ja ringristmike ning jalg- ja jalgrattateede aluste ehitus.
Sauga silla ehitusel teostatakse tekiplaadi raketise paigaldamise ettevalmistustöid . Valminud on kalda- ja jõesambad. Müraseinte vundamentide ehitus algab sellel nädalal.
Ümbersõidule on planeeritud mitu jalakäijate tunnelit, mis aga kohati peaaegu laeni vett täis jooksid. Reimets seletas, et hetkel teostatakse tunnelitel hüdroisolatsiooni töid.
«Vete ärajuhtimiseks tunnelitest on võimaluste piires teostatud väiksemaid muudatusi, et minimaliseerida tunnelitesse suubuvat veekogust,» kinnitas ta. «Ehitajate tee tunnelid jäävad toimima koos pumplatega. Lääneühendusel on tunnelid ümberprojekteeritud nii, et vete äravool toimuks isevoolselt.»
Algselt sõlmis maanteeamet Pärnu ümbersõidu Ehitajate tee ehituslepingu 2009. aasta 23. septembril ja läänepoolse ühendustee ehituslepingu 2009. aasta 3. novembril konsortsiumiga, mida juhtis Koger & Partnerid. Ülemöödunud aasta suvel sai konsortsiumi juhtivpartneriks Binders.
Ehitajate tee pidi valmima mullu sügisel ning läänepoolse ümbersõidu valmimise tähtaeg oli 2010. aasta 15. oktoobril.
Eelmise aasta 16. märtsil saatis maanteeamet Bindersi ning Koger & Partnerite esindajatele avalduse ehituslepingute lõpetamise kohta. Varem oli Binders teatanud, et loobub lepingute täitmisest.
2. septembril 2011 kirjutasid maanteeameti ja Lemminkäinen Eesti ASist, AS TREFist ja AS Teede REV-2st koosneva konsortsiumi esindajad alla Pärnu ümbersõidu Ehitajate tee ja Läänepoolse ühendustee lõpuniehitamiseks.
Ehitustööd lähevad maksma 27 160 114 eurot ja 80 protsenti sellest summast tuleb Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist.
Profirattur Rein Taaramäe, kes stardib eeloleval nädalavahetusel kodumaal Estonian Cycling Weekendil, treenib juba mitmendat nädalat Sierra Nevada mägedes. Oma varasemas blogipostituses Eestisse võitma tulla lubanud Taaramäe kinnitab, et kuu aja eest kukkudes murdunud käeluu on kenasti paranenud.
«Tervisest nii palju, et palav ilm tegi vahepeal hääle kähedaks,» kirjutab Taaramäe oma blogis. «Nahale kandsin 30+ kreemi, siin on UV tase 8. Paljud teised keskuses olijad kreemi ei kasutanud ja käivad ringi nagu punased maasikad! Ja vasakut kätt peaaegu enam ei tunnegi. Kõik töötab! Homme peaks siiski 15-20 kraadi ja päike olema, nii et saab jälle hagu anda, kuid päris lammas ma kah pole, see ongi viimane päev, kus üldse hagu võib anda, sest Estonian Cycling Weekendiks pean nüüd järgnevad päevad puhkama, kui karvajalgade käest rattarallil põske ei taha saada, kohtumiseni Tartu Rattarallil,» kirjutab Taaramäe.
Lisaks kirjeldab Taaramäe, kuidas võttis treeningul mõõtu kolme aasta taguse Hispaania velotuuri võitja Alejandro Valverdega. «Õnneks sain eile korraliku trenni ära tehtud. Oli korralik lõigupäev ja sain endale mägedesse korraliku vastase ning oli huvitav. (Valverde platsis. Esmane mulje: hästi sõbralik laia naeratusega muhe sell, aga kõvaketta peal on ainult hispaania keel, seega põhiliselt midagi peale tere ja head aega rääkida ei mõistnud). Muidugi võidu ei sõitnud, aga keegi teine meie tempos ei püsinud. Viimast nädalat võib lugeda üliigavaks. Kõige kihvtimad tegevused päevas on trenn ja söömine!» märgib Taaramäe.
Ajalehe poole pöördus Rakvere Maxima kaupluse pahur klient, kes hommikul tahtis ostu eest tasuda 50eurose rahatähega, kuid kassapidaja soovitanud tal minna panka raha vahetama. Klient sai protesti peale oma ostu 50eurosega siiski tehtud, kuid mitmed samal ajal järjekorras olnud inimesed, kel samuti suurem raha kaasas, loobusid.
Kuidas kommenteerite olukorda?
ERKKI ERILAID, Maxima Eesti OÜ avalike suhete juht
Kahetsusväärne juhtum Rakveres, kus polnud kassas varahommikul piisavas koguses vahetusraha, toimus kaupluse väärarvestuse tõttu. Kauplused varuvad raha vastavalt sellele, kuidas neil seda hommikuti keskmiselt vaja on läinud. Seda tehakse alati piisava varuga ja siiani pole ka kaebusi selles osas minuni jõudnud.
Kauplus ei arvestanud ilmselt seda, et pärast palgapäevi kasutavad inimesed ostude tegemisel rohkem sularaha. Varahommikuti töötab kaupluses vaid üks kassa ja seetõttu sattus just sinna järjest mitu klienti, kes soovisid ostu sooritada 50eurose rahatähega.
Vahetusraha sai kassas otsa ja seda tuli juurde tuua. Kahjuks võttis see aega ning pahandas ostjaid. Palume vabandust ja teeme kõik, et tulevikus selline probleem ei korduks.
SIIRI ERALA, tarbijakaitseamet
Euro kasutusele võtmise seaduse järgi peaksid kauplused pangatähti vastu võtma piiranguteta. Ometi võib ette tulla olukordi, kus sellise nõude täitmine on ebamõistlik.
Näiteks, kui mõnikümmend eurosenti maksvat toodet tahetakse ajalehekioskist osta 100- või 500eurose rahatähega.
Teie kirjeldatud juhtum, kus Eesti ühte suurde kaupluseketti kuuluvas kaupluses pole piisavalt vahetusraha, et anda ostjale tagasi 50eurosest rahatähest, selliste ebamõistlike olukordade alla kindlasti ei kuulu. Seega peaks Rakvere Maxima ikkagi tagama, et ka hommikul oleks kaupluses piisavalt vahetusraha.
Kui kauplus seda tagada ei suuda, peab ostjaid poe uksel või kassas teavitama, et piisavas koguses vahetusraha ei pruugi kassas olla.
Tänavusel supelhooajal pakub Pärnus rannavalveteenust osaühing Articard, kes võitis Pärnu linnavalitsuse korraldatud lihthanke.
Pärnu linnavalitsuse pressiesindaja Maria Murakas-Ollo teatel tunnistati hankel parimaks pakkumiseks OÜ Articardi esitatud pakkumine maksumusega 20 329 eurot. Hankel osales neli pakkujat.
Turvafirma Articard valvab Pärnu keskrannas igapäevaselt 1.-14. juunini 11-18 ja alates 15. juunist kuni augusti lõpuni 10-20. Articardi rannavalvurid asuvad Pärnus tegutsema esimest korda. Varem on sama firma hoolitsenud rannavalve eest näiteks Viljandis ja Võrus.
Pärnu rannas on kaks vetelpäästetorni ja valvatavat rannaala üks kilomeeter.
2011. aastal pakkus Pärnu keskrannas rannavalveteenust AS G4S Eesti, 2010. aastal aga General Security Service OÜ.
Pärnu Vallikäärus purskkaevu juures asuvale ujuvplatvormile viiv sillake, mis mõni aeg vaid ausõna peal paigal püsis, varises vette. Linnavalitsuse majandusosakonna teatel ollakse probleemist teadlik ja sild tehakse lähiajal korda.
Pärnu Postimehe toimetuse poole pöördus lugeja, kelle sõnutsi käis ta eile lapsega Vallikäärus jalutamas ja vaid tänu ohtliku silla juures istunud noormeeste hoiatusele ei lubanud ta lapsel varisemisohtlikule sillale astuda.
„Ise ei osanud tõesti seal ohtu karta, sest tegu on ju ometi uue ehitisega ja turismipiirkonnaga, kus kõik peaks olema korras ja kontrollitud,“ ütles ohtlikust sillast teavitanud lugeja.
Täna hommikul oli sillake kokku kukkunud, lõigates ära juurdepääsu Vallikääru ujuvplatvormile.
Pärnu linnavalitsuse majandusosakonna ehitusteenistuse nõuniku Ago Raudsepa jutu järgi on Vallikääru renoveerinud ehitusfirma Merko lubanud alltöövõtjate abiga sillakese lähiajal korda teha.
Raudsepa ütlust mööda sai sild viga talvise jääga, mis ujuvalust kergitas ja silla kinnitused katki murdis.
Pärnu Papiniidu tänava kahes majas hakkab tööle naabrivalvesektor.
Papiniidu naabrivalve sektori vanema Katri Tammiste sõnade järgi hõlmab linna teine naabrivalvesektor Papiniidu 62 ja Papiniidu 64 maja ning praegu on lepinguga kahe maja peale liitunud tosin peret.
Tammiste jutu järgi tekkis tal mõte piirkonda naabrivalve luua eelmisel suvel majade juures vandaalitsemist nähes. Talvel ja kevadel tutvustas ta mõtet kahe maja elanikele ja täna sai koostööleping allkirjad.
Papiniidu naabrivalvesektori vanema jutu järgi arvas ta algul, et naabrivalvepiirkond võiks suuremgi olla, kuid Naabrivalve ühingu juhid soovitasid teha väiksema piirkonna, kus inimesed üksteist paremini tunnevad ja mida on lihtsam hallata.
Tammiste arvas, et kui oranžide siltidega naabrivalvesektor naabermajade elanikele silma jääb, võivad nemad oma naabrisektori loomisega aidata piirkonna turvalisust veelgi tõsta.
Papiniidu naabrivalvesektori vanem lisas, et tänagi loodud naabrivalvesektori kahe maja elanikud, kes pole liikumisega veel liitunud, võivad seda teha, nähes, et naabrid on juba liikmed.
Täna kirjutasid Papiniidu tänava naabrivalvesektori koostöölepingule koos selle vanemaga alla Pärnu linnavalitsuse, politsei ja Naabrivalve ühingu esindajad.
Naabrivalve lepingu eesmärk on loodavas sektoris süütegusid ennetada, naabrivalvet korraldada ja teha turvalisema elukeskkonna loomisel koostööd.
Naabrivalve on piirkonnaga alaliselt seotud isikute koostegevus, mille eesmärk on turvalisuse hoidmine ja tõstmine piirkonnas. Naabrivalve hõlmab tähelepanekute tegemist piirkonnas toimuva suhtes ja tähelepanekute jagamist, samuti elanike koostööd kogukonna edendamisel.
Esimene naabrivalve sektori koostööleping sõlmiti Pärnus 2009. aasta juunis ning see hõlmab endas Tulika ja Humala tänavat, mille 13 majapidamist hoiavad heanaaberlikult üksteise varal silma peal.
Üle Eesti on naabrivalvega liitunud sektoreid enam kui 500.
Isamaa ja Res Publica Liidu parlamendifraktsioon külastab neljapäeval Pärnumaad, et kohtuda kohalike elanike, omavalitsusjuhtide ja ettevõtjatega.
Visiidist võtavad osa erakonna peasekretär Priit Sibul, IRLi riigikogu fraktsiooni esimees Kaia Iva, Marko Pomerants, Annely Akkermann, Margus Tsahkna, Sven Sester, Liisa Pakosta, Andres Jalak, Marko Mihkelson, Ülo Tulik, Peeter Laurson, Tõnis Lukas ja Toomas Tõniste, teavitas IRLi kommunikatsioonispetsialist Linda Eichler.
Riigikogu liikmed sõidavad näiteks Pärnu-Jaagupisse, Tõstamaale, Audrusse, Vändrasse ja Häädemeestele ning külastavad ühtlasi sealseid koole, jõuavad lennujaama, Tammiste hooldekodusse, Vändra tervishoiukeskusesse, Pärnu lastekülla, Pärnu sadamasse, Paikrele ja mujalegi. Tõnis Lukas ja Marko Pomerants kohtuvad Pärnu linnapea Toomas Kivimägiga.
IRLi riigikogu fraktsiooni traditsioonilised maakonnavisiidi toimuvad istungivabadel nädalatel.
Sindis Jaama tänava majade vahel jalutanud naine vajus läbi hüljatud settekaevu katva murukamara, viimasel hetkel appi jõudnud naabri kinnitusel paistnud õnnetust vaid peanupp.
“Elu jooksis silme eest läbi, jõudsin veel mõelda, et pidin ju tütrega poodi minema, et mis nüüd saab, kas see ongi nüüd viimane päev minu elus,” kirjeldas ühtäkki maapinna jalge alt kaotanud Eve Mitt esimesele ehmatusele järgnenud abitustunnet.
Miti õnneks suundus kõrvalmajas elav Annika Burket parasjagu kuuri ust lukustama nagu ikka õhtuti poole kümne paiku. “Ja järsku kuulen: sihuke ägin käis,” meenutas Burket. “Selline kahtlane ägin.”
Oma ehmatuseks märkas ta, et hingekriipiva heli lähteallikas on muruliblede vahelt paistev inimpea. “Tal olid ainult küünarvarred maapinnal ja kõri vastu muru,” ei jäänud Burketi hinnangul palju puudu, et naabrinaine olekski mulla alla kadunud.
Burket hüüdis ümberkaudseid elanikke appi Lõpuks tõtanudki üks naine hädakisa peale kohale. Ühisel jõul õnnestus neil Mitt maa peale tagasi tuua.
Pärnu-Jaagupi alevi reoveepuhasti ehitushankele laekus eile saabunud tähtajaks viis pakkumist.
Tööde tellija esindaja ütles, et hanke võitja peaks selguma kuu aja jooksul.
Hanke käigus tuleb ehitada aktiivmudatehnoloogial põhinev reoveepuhasti võimsusega 1600 inimekvivalenti. Samuti tuleb ehitada tahendatud reoveesette kompostimiseks kompostimisväljak ja purgimissõlm. Tööd kestavad kava järgi 300 päeva.
Hankel osalemiseks pidi pakkuja viimase kolme aasta netokäive olema olnud vähemalt 850 000 eurot aastas.
Kevade saabumisega alustas Pärnu politseijaoskonnas tööd jalgrattapatrull, kes hakkab linnas abistama patrullpolitseinikke ja kontrollima jalgrattureid.
Jalgrattapatrulli esimesel tööpäeval kontrolliti 26 jalgratast ja nendest ainult kaks olid tehniliselt korras. Väga paljudel jalgratturitel ei olnud peas kiivrit.
Liiklusseaduse järgi peab jalgrattal olema töökorras pidur ja signaalkell, ees valge ja taga punane ning vähemalt ühe ratta mõlemal küljel kollane või valge helkur. Samuti peab jalgrattal, tasakaaluliikuril ja pisimopeedil põlema pimeda ajal või halva nähtavuse korral sõites ees valge ja taga punane tuli.
Alla 16aastane jalgrattur peab peas kandma kinnirihmatud jalgratturikiivrit.
Pärnu politseijaoskonna noorsoopolitsei juht Karin Uibo märkis, et 10–15aastased lapsed peavad omama jalgrattaga liiklemiseks juhiluba, mida väljastab üldjuhul kool.
Uudse asjana paigaldab politsei kontrollitud ratastele kleebise kaherattalise korrasoleku kohta.
„Uudiseks võib olla, et politsei väljastab alla 16aastasele jalgratturile pärast sõiduvahendi kontrolli kleebise, kas kõik oli korras või vajab miski veel n-ö vuntsimist,“ märkis Uibo. „Kui vanemad märkavad lapse rattal kleepsu kirjaga „Minu ratas vajab vuntsimist“, ongi see politsei sõnum, et ratas ei vasta nõuetele ja sellega liigelda ei tohi. Kiituse on aga ära teeninud need vanemad, kes on oma lapse jalgratta korrasoleku eest hoolt kandnud – nende võsukese rattalt võivad leida vanemad politsei heakskiidu kleebise „Minu ratas on korras“ näol.“
Pärnu Postimehe lugeja andis toimetusele teada, et täna hommikul müdistas Vana-Pärnus Sauga jõe ääres põder.
„Tänahommikusele kirsiõite- ja linnulauluidüllile Vana-Pärnus lisas jõulisemaid toone üllatuskülaline - mööda Sauga jõe kallasrada jooksis müdinal jalakäijate sillast ehitatava silla poole põder,“ kirjeldas metsakülalist näinud Merike. „Ei tea, kas tegi kahe silla või maijooksu?“ märkis ta.
Merike kirjeldas, et kuna loom möödus temast väga ligidalt, oli vaatepilt võimas ja meeldivalt üllatav. „Jäljed on praegu veel niiskel rajal,“ sõnas ta.
Tihemetsas Voltveti mõisas kohtus kohalikega kindral Ants Laaneots, kelle kutsus järjekordsele kellaviieteele MTÜ Veelikse Retked.
Huvi Saarde vallas Kilingi-Nõmmes sündinud ja kooli lõpetanud Laaneotsaga kohtumise vastu oli suur. “Palju oli meesterahvaid ja noori,” rääkis pühapäeva õhtul kohtumisele tulnutest MTÜ Veelikse Retkede juhatuse esimees Piia Kajando.
Muusikalise tervituse ja jutu vahepalad esitas Sandra Sillamaa torupillil.
Kohtumiste sarja kavandades lähtub vabaühendus eelkõige Saarde vallaga seotud inimestest ja tegi üritustega Voltveti mõisa saalis algust läinud aastal.
185 üliõpilast soovivad Pärnu tudengitele õpilastega võrdset linnabussi üksikpileti hinda, praegu maksavad üliõpilased õpilastest poole rohkem.
Pärnu linna noortekogu üliõpilaste komisjoni esimees Triin Mäger küsitles 191 Tartu ülikooli Pärnu kolledži ja Mainori Pärnu õppekeskuse tudengit. Neist 185 soovis, et Pärnu linnas õppivatele üliõpilastele kehtiks sama eelmüügi üksikpileti hind mis Pärnu üldhariduskoolide õpilastele.
Pärnu linnavolikogu määruse järgi võivad kõik, mitte üksnes Pärnusse sisse kirjutatud või siin õppivad Eesti üldhariduskoolide ja kutseõppeasutuste õpilased, üliõpilased, pensionärid ja 16aastased ja vanemad keskmise või raske puudega isikud osta soodustingimustel Pärnu linnabussi pileti.
Õpilaste ja pensionäride üksikpilet maksab eelmüügist 0.32, õpilaste ja puuetega inimeste 30 päeva pilet 5.11 ning üliõpilaste ja pensionäride 30 päeva pilet 6.39 eurot. Kui üliõpilane tahab osta üksikpileti, peab ta maksma eelmüügi üksikpileti eest 0.64 eurot ehk tavalise eelmüügi üksikpileti hinna.
Üliõpilastelt küsiti sedagi, kas nad on üksikpiletite hinnaerinevusega kursis. 110 tudengit 191st vastas, et on, 58 üliõpilast polnud sellest teadlikud.
Lääne-Eesti pommigrupp tegi eile kahjutuks Pärnus erinevatest kohtadest leitud kaks lõhkekeha. Toominga tänaval avastati raskekuulipilduja padrun ja Turba tänaval kildfugassmürsk.
Eile kell 11.30 sai Lääne-Eesti pommigrupp väljakutse Pärnu linna Turba tänavale, sealt oli leitud kaevetööde käigus lõhkekeha sarnane ese, teatas Lääne päästekeskuse pressiesindaja Evelin Trink.
Demineerijad tegid kindlaks, et välja oli kaevatud vene päritolu 76 millimeetrine kildfugassmürsk, mida oli võimalik transportida. Demineerijad hävitasid mürsu hävituskohas.
Kell 15.11 kutsuti Lääne-Eesti pommigrupp Toominga tänavale, kus oli koristustööde käigus hoovist leitud 15 sentimeetri pikkune lõhkekeha. Demineerijad tegid sündmuskohal kindlaks, et tegemist oli vene päritolu raskekuulipilduja padruniga. Padrun oli transporditav ja hävitati.
Viimastel nädalatel on Pärnumaalt tulnud põllu- ja koristustööde käigus välja mitu lõhkekeha. „Ainuõige tegevus lõhkekeha leidmisel on sellest teada anda häirekeskuse telefonil 112,“ sõnas Trink. „Isegi kõige viletsama väljanägemisega lõhkekeha võib plahvatada, seega ei tohi leitud lõhkekeha ise tõsta ega transportida, sest tagajärjed võivad olla kurvad,“ hoiatas ta.
Kastna on Tõstamaa valla 19 küla hulgas üks väiksemaid, kuid ettevõtlikud ja kodukoha väärtustamise tahtega inimesed hoiavad looduskaunil ninal maakohta elujõulisena.
Kastna Külaseltsi esindajatega käisid kohtumas Pärnu Zonta klubi liikmed, kes muu hulgas tutvusid piirkonna kahe ettevõtte, majutusteenust pakkuva OÜ Jalmeri ja metsa hooldava ning masinaid rentiva Taltsi taluga.
Külaseltsi liikmed eesotsas Piret Volgeradiga rääkisid-näitasid, kuidas on edenenud kunagises kirikumõisas rahvamaja taastamine külamajaks, sest kadakate vahele hajutatud maakohas ei ole säilinud ühtegi koosolemise kohta.
Jõudumööda on vana vare ümber ehitatud, kuid rahanappus pole lubanud tööd lõpule viia ja näiteks külamuuseumi rajamine lükkub tulevikku.
OÜ Jalmeri pererahvas Katrin ja Riho Väli on vanast talukohast Vaiste lahe ääres aastatega ja jõudumööda kujundanud puhkebaasi, kus suviti võib majakestesse ja telkimisplatsile mahutada mitusada inimest.
Taltsi talu on rajatud pererahva Rutt ja Aivar Vene väsimatu töö ja suurelt mõtlemise julgusega ning peremees on koduriigi suurimaid erametsaomanikke, kes majandab ligi 1800 hektarit metsa ja annab tööd umbkaudu 30 inimesele.
Pärnu Zonta klubil on tava sõita kevaditi tutvuma maakonna eri kandi inimeste eluoluga.
Läinud aastal käidi Saarde ja Surju vallas, kohtuti Oissaare küla inimeste ja Lähkma-Saunametsa külaseltsi esindajatega.
Tänavune Eesti filmi 100. aastapäevale pühendatud muuseumiöö “Öös on kino” tõi Pärnumaal enim inimesi Pärnu muuseumi uude majja, külastajaid jätkus ülejäänud muuseumidessegi.
Pärnu muuseumis said külastajad tutvuda vast avatud hoonega ja vaadata Liina Siibi näitust “Naine võtab vähe ruumi”. Siib koos Tartu ülikooli doktorandi Katri Lamesooga juhtis ka vastavasisulist vestlusringi.
Pärnu Koidula muuseumis näidati Pärnu kroonikakaadreid aastatest 1910–1940.
“Paljud tulid meie uut maja vaatama,” rääkis muuseumi projektijuht Elmar Trink. Lisades, et hinnanguliselt jäi külastajate arv eelmise aasta muuseumiööga samale tasemele: muuseumis käis üle 1100 külastaja.
Umbes 500 inimest külastas hiliste õhtutundideni uue kunsti muuseumi. Palju huvi tunti suure klaasikunstinäituse vastu ja publikut jätkus dokumentaalfilmidelegi.
Kihnu muuseumis vaadati muuseumiööl Kihnu-ainelisi filme ja autasustati käsitöönäituse “Kihnu naiste tänavutalvine töö siin- ja sealpool merd” parimaid. “Peale selle avasime kohaliku kunstniku Aru Mitta ehk Mihkel Türki mereteemaliste maalide näituse,” rääkis muuseumi juht Maie Aav.
Carl Robert Jakobsoni talumuuseumis Kurgjal oli poolesajal külastajal võimalus kohtuda Jakobsoni, Kurgja talu ja taluga seotud inimestega dokumentaalfilmide vahendusel alates 1936. aastast.
“Seekord oli meil vähem rahvast kui eelmisel aastal, aga ilmselt mängis oma osa väga ilus ilm: inimesed töötasid ja puhkasid koduaedades,” arvas talumuuseumi direktor Monika Jõemaa.
Eesti Muuseumraudtee MTÜ näitas Lavassaares videosaalis 1968. aastal valminud filmi “Rongiga Tallinnast Sinti”, sõita sai aururongi ja dresiiniga. Külastajaid loendati umbes 350.
Kesknädalal alustab kodukaunistamise maakondlik komisjon eesotsas selle esimehe Maie Joalaga ringsõitu, et vaadata oma silmaga üle 28 konkursile “Eesti kaunis kodu 2012” esitatud kodu.
Maakondlikule komisjonile esitas oma kandidaadi 14 omavalitsust. Seekord ei ole oma valikut teinud Kihnu, Lavassaare, Tootsi, Tori ja Varbla vald.
Ringsõidu esimesel päeval, kolmapäeval sõidavad toimkonna liikmed Tahkuranna, Häädemeeste, Saarde, Surju, Paikuse, Vändra valda, Vändra alevisse ja Sinti.
Järgmisel päeval viib tee neid Sauga, Are, Halinga, Koonga, Tõstamaa ja Audru valda.
Joala sõnade järgi selgitatakse Pärnumaa kaunimad kodud neljas hindamise klassis, toimkond reastab igast klassist kolm paremat ja esitab omakorda igaühest veel parima, et võidukodude kujundajad saaksid osaleda augustis presidendi vastuvõtul.
Pärnu maavanem kutsub tavakohasele tänuüritusele kõikide hindamisklasside parimad 19. juunil. Oma õla on ettevõtmisele alla pannud Pärnumaa omavalitsuste liit.
Nädalavahetusel Audrus Kihlepas toimunud võilillefestivalil punuti külamaja ümber võilillepärga, kuulati loenguid, esitleti raamatuid ja degusteeriti põnevaid taimetoite.
Üritust õnnistas tänavu ilus ilm ja tänu sellele oli ettevõtmine suuremalt jaolt värskes õhus. Murul esinesid trummipoisid, ansambel Kognito, kandlemängijad ja Pärnus tegutsev Ukraina folkloori ansambel Trembita.
Külaseltsi aktivist ja taimetark Mercedes Merimaa esitles äsja trükivalgust näinud raamatut “Väega toidud”, mis on loogiline järg tema kahele varem ilmunud populaarsele raamatule “Minu tee taimede väeni” ja “Õitest hingeni”.
Kui siinkirjutaja laupäeva lõuna ajal Lao kalasadamasse jõudis, oli rahvuskalale pühendatud õppepäev “RäimeWest” hoos ja osalejate nimekiri üle 1000 nime pikk.
Väikesele maa-alale olid sõbralikult mahutunud õpitubade korraldajad, kohaliku toidu ja käsitöö pakkujad, Kihnu muuseum piltidega möödanikus loomuse merest tõmbamisest. Platsil keerutasid jalga rahvatantsijad, kalaroogi pakkusid nii kohalikud kui superkokk Dimitri Demjanov.
Tõstamaa perearst Madis Veskimägi hoidis oma truud kaaslast filmikaamerat, riigikogu liige Annely Akkermann surus kaenlasse meretuule eest kaitsvat valget sõba, rahuliku meelega Manija naised-mehed istusid laua ümber ja vaatasid, kuidas mitmekeelne rahvahulk mööda voogab ja maiustab välja sätitud suutäitega. Kirkkovene’ga sõitjad nende vaatevälja ei ulatnud, kuid kodusaar oli kiviviske kaugusel.
Nädalavahetus oli Pärnus täikarohke: mitmele poole kesklinna seadsid oma letid üles raamatupakkujad, vanakraamiga kaubitsejad ja teatriinimesed.
Kõige arvukamalt rahvast käis läbi ilmselt Maire Aunaste korraldatud kirbuturult. “Kui umbes kella kaheksa ajal siia jõudsin, olid esimesed müüjad juba kohal. Olen väga rahul, sest viimase hetkeni ju polnud aimugi, kas peale minu üldse keegi kohale tuleb,” rõõmustas Aunaste täika menukuse üle. Tema sõnade kohaselt üritas keegi kaubitsejaid kokku arvata ja loendas umbes 65 müüjat.
Müüjaid-ostjaid jätkus nii Kesklinna silla kõrvale parklasse kui sadamakaile. Põhiliselt pakuti müügiks rõivaid, jalatseid, raamatuid ja ehteid. Hinnaskaala oli lai: leidus neid, kes riideid ja vanu raamatuid vähem kui euro eest loovutasid, ja neidki, kes kunagi ostetud jaki või saapapaari hinnast üritasid vähemalt poole tagasi teenida.
Eesti ainsa terraariumi minizoo aeg ahtal keldripinnal Pärnus on lõplikult möödanik, sest eksootiline loomapere on kolinud uutesse, endisest kaks korda avaramatesse ruumidesse Akadeemia 7.
Oma uue koduga on rahul nii pisemad kui suuremad loomad, ehkki nii mõnigi neist, näiteks minizoo kuulsaim asukas 13aastane Niiluse krokodill, tahab muutunud olude ja ruumika korteriga harjumiseks pisut enam aega kui teised.
“Närvid olid tal kolimisest täitsa läbi,” meenutab minizoo omanik Peeter Põldsam kogu Pärnus tuntud krokodilli üleelamisi.
Viieruutmeetrisest basseinist 26ruutmeetrisse minek oli paras šokk, kuid krokodill näib iga päevaga aina enam kodunevat.
Soovida jätab söögiisu, mis verejanulisel kiskjal ümberasumise järel pea olematuks kahanenud. Ent kui närvid ja apetiit jälle korras, saab ta rahva ees veidi esinedagi.
“Inimesed on ikka tahtnud näha, kuidas ta sööb,” pajatab Põldsam. “Siiamaani oli seda kitsastes tingimustes väga raske näidata. Nüüd on väga mõnus: saab ise krokodilli avarasse korterisse minna ja eest ära joosta, kui ta kallale tuleb.”
Maanteeameti andmetel tehakse sobiva ilma korral täna Pärnu maakonnas Tallinna-Pärnu-Ikla maantee kilomeetritel 184 kuni 192,8 (Ikla) pindamistöid.
Kiiruspiirang kuni 30 km/h kehtib orienteeruvalt neli päeva, teatas maanteeinfokeskus.
Pärnumaal toimus kolmandat korda puuetega inimeste kultuurifestival-mess. Teatris Endla toimunud sündmusel sai vaadata pantomiimi ja sõnalavastusi ning nautida muusikalisi etteasteid.
Suure saalitäie publiku ette astus kokku üksteist Pärnumaa taidluskollektiivi, ehk enam kui 90 inimest. Ettekandele tulid näidendid, aga ka laulu- ja tantsunumbrid, vahendasid ERRi teleuudised.
Pärnumaa puuetega inimeste koja juhi Toomas Mihkelsoni sõnul on festivalilava väga hea koht, kus taidlejad saavad oma annetel lasta välja paista.
Mihkelsoni hinnangul on puuetega inimestel piisavalt kohti, kus koos käia ja tegelda asjadega, mis neid huvitab. "Tähtis on soov ja tegijaid leiab, alati on entusiaste, kes on nõus juhendama. Tähtis on soovida ja osata ise midagi teha," lisas ta.
Toomas Mihkelsoni sõnul on puudega inimesel pisut spetsiifilisemad vajadused, võrreldes tavaringides käijatega, kuid kõigega, mida teeb terve inimene, sellega saab puudega inimenegi hakkama.
Teatri sammassaalis sai päeva jooksul tutvuda firmade pakutavate abivahenditega ning vaadata ja osta puuetega inimeste valmistatud kaunist käsitööd.
Täna öösel hukkus Audrus kõrvalhoone põlengus koer, sama hoone saunaruumis ööbinud kaks last pääsesid eluga.
Häirekeskus sai kell 3.26 teate tulekahjust Audrus Pihlaka tänaval. Põles puidust L-kujuline kõrvalhoone, kus oli saun, kuur ja katusealune sõiduautole. Saunas ööbinud kaks last olid hoonest väljas enne päästjate saabumist, koer hukkus, teatas päästeamet.
Varjualune ning kuur hävisid tules, samuti varju all olnud sõiduauto. Suures osas hävis ka naabrite auto, mis seisis varjualuse läheduses aia taga, ütles Lääne päästekeskuse pressiesindaja Evelin Trink.
Saun ja puhkeruum said suuri kuumakahjustusi.
Tulekahju avastas naaber, kes häirekeskusesse helistas. Sauna puhkeruumis maganud lapsed pääsesid hoonest välja omal jõul.
Tulekahju tekkepõhjused on selgitamisel.
Lääne ringkonnaprokuratuur saatis kohtu alla mehe, kelle hallatava hoone küljest tunamullu talvel kukkunud jääpurikas surmas eaka pärnaka.
"Aadile on esitatud süüdistus selles, et olles maja heakorra ja hooldustööde eest vastutav, ei taganud ta hooldatava hoone katuse piisavalt kiiret puhastamist, mistõttu sai katuselt kukkunud jäätükiga pihta tänaval kõndinud eakas naine, kes vigastuste tõttu hiljem haiglas suri," ütles Lääne ringkonnaprokuratuuri pressiesindaja.
Aadi sai süüdistuse karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb surma põhjustamist ettevaatamatusest ja näeb kohtus süüdimõistmisel ette kuni kolmeaastase vangistuse. Pärnu maakohus peab Aadi süüasjas eelistungi juuni alguses.
Raske õnnetus juhtus tunamullu 24. märtsi keskpäeval kella 12.30 ajal, kui Pärnus Uuel tänaval asuva maja katuselt alla kukkunud jää vigastas eakat naist. Kiirabi toimetas sündmuskohalt Pärnu haiglasse 1932. aastal sündinud naise, kes oli küll teadvusel, kuid kelle vigastusi hindasid meedikud raskeks. Kuigi naine viidi kiirelt edasi Põhja-Eesti regionaalhaiglasse, ei suutnud meedikud tema elu päästa.
Homme allkirjastavad Pärnu linnapea Toomas Kivimägi, Naabrivalve tegevjuht Indrek Randma, Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna juht Mehis Mets ning Papiniidu naabrivalve sektori vanem Katri Tammiste naabrivalve sektori koostöölepingu.
Naabrivalve lepingu eesmärk on loodavas sektoris süütegude ennetamine, naabrivalve korraldamine ja koostöö turvalisema elukeskkonna loomisel tervikuna.
Esimene naabrivalve sektori koostööleping sõlmiti Pärnus 2009. aasta juunis ning see hõlmab endas Tulika ja Humala tänavat, mille 13 majapidamist hoiavad heanaaberlikult üksteise varal silma peal.
Üle Eesti on naabrivalvega liitunud sektoreid enam kui 500.
Naabrivalve on piirkonnaga alaliselt seotud isikute koostegevus, mille eesmärk on turvalisuse hoidmine ja tõstmine piirkonnas. Naabrivalve hõlmab tähelepanekute tegemist piirkonnas toimuva suhtes ja nende jagamist, samuti elanike koostööd kogukonna edendamisel.
Täna Pärnu maakohtus taasalanud protsessil looma julmas kohtlemises süüdistatav Marge Arumäe ennast süüdi ei tunnistanud.
Kohtunik Igor Pütsep tegi Arumäele tunnistajate kuulamisel ristküsitluse ajal hoiatuse, et kui naine jätkab tunnistajate küsitlemist ebaväärikal kombel ja ründaval toonil, millele prokurör Küllike Kask paaril korral kohtuniku tähelepanu juhtis, teeb kohus naisele trahvi või eemaldab kohtusaalist.
Kohtuistung jätkub selle nädala jooksul prokuröri ja süüaluse kutsutud tunnistajate kuulamisega.
Marge Arumäe on kohtu all süüdistatuna emase hundikoera ja tema poegade hooletusse jätmises, mistõttu koeraema sattus eluohtlikku seisundisse, üks kutsikas suri ja teine tuli loomaarsti juures eutaneerida.
Prokuratuur süüdistab Arumäed selles, et ta jättis täitmata kohustuse hoolitseda koera tervise eest, mille tõttu tekkis loomal ulatuslik nahapõletik ja lihaskudede kahjustus. Süüdistuse kohaselt jättis naine tunamullu suvel puhkusele sõites oma äsjapoeginud haige koera koos kutsikatega järelevalveta. Koeral tekkis emakas põletik ja ta vajanuks kohe ravi.
Koer oli lühikese ketiga kuudi külge kinnitatud, mis piiras tema liikumisvabadust. Samuti ei olnud loomal piisavalt joogivett. Näljast ja veepuudusest tekkinud organismi üldise kurnatuse tõttu ei suutnud koer imetada oma kutsikaid.
Pärnu maakohus mõistis looma julmas kohtlemises süüdistatava Arumäe mullu kevadel õigeks, Tallinna ringkonnakohus saatis asja sügisel uueks arutamiseks Pärnusse tagasi.
Ringkonnakohus leidis mullu oktoobri keskel, et Pärnu maakohtu õigeksmõistev otsus tuleb kriminaalmenetluse olulise rikkumise tõttu tühistada ja sama kohus peab kaasust uues kohtukoosseisus uuesti arutama. Seejärel esitas Arumäe kaitsja riigikohtusse kaebuse ringkonnakohtu määruse peale, kuid kõrgeim kohtuaste ei võtnud seda menetlusse.
Pärnu loomade varjupaiga juhatuse liige Birjo Piiroja sõnutsi on Arumäe juurest ära viidud hundikoer leidnud endale uue kodu ja on praegu hea tervise juures.
Pärnu linnavalitsus kuulutas välja konkursi Pärnu loodus- ja tehnikamaja direktori vabaneva ametikoha täitmiseks.
Linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna spetsialist Ulvi Alekõrs selgitas, et sobival kandidaadil peab olema pedagoogiline kõrgharidus ja vähemalt kolmeaastane pedagoogilise töö staaž ning läbitud 240tunnine juhtimiskoolitus.
Kandidaadil võib Alekõrre ütlust mööda olla ka muu kõrgharidus, kuid sel juhul vähemalt kolmeaastane pedagoogilise töö staaž, läbitud 240tunnine juhtimiskoolitus ja 160tunnine pedagoogikakursus.
Muu kõrgharidus on aktsepteeritav sellelgi juhul, kui kandidaadil on minimaalselt kolmeaastane samaväärse organisatsiooni juhtimise kogemus, läbitud 240tunnine juhtimiskoolitus ja 160tunnine pedagoogikakursus või vähemalt viies kutsetase huvikooli tegevusega seotud valdkonnas.
Loodus- ja tehnikamaja direktori ametikoht vabaneb 20. augustil, sest senine juht Tiina Ross lahkub omal soovil töölt.
Pärnu linnavalitsus otsustas korraldada eelläbirääkimistega pakkumise Hommiku tänaval asuva Punase torni ja selle kinnistu viieks aastaks üürile andmiseks.
Üürimäära alghind on 130 eurot kuus ja konkursil osalemise tagatisraha 130 eurot.
Konkursil osaleja peab pakkumises kirjeldama tegevuskava, mida ta plaanib Punases tornis tegema hakata. Pakkuja peab kirjeldama oma eelnevat majandustegevuset, investeeringute suurust ja olulisi tähtaegu.
Üürile antava Punase torni pindala on 84,7 ruutmeetrit, kinnistu pindala on 291 ruutmeetrit.
Eile sai Lääne-Eesti pommigrupp teate, et rannakalur on leidnud Varbla vallast Paatsalu küla lähedalt laiult torpeedo.
Demineerijate saabudes selgus, et meri oli laiule toonud osa torpeedost, teatas Lääne päästekeskuse pressiesindaja Evelin Trink.
Tegemist oli siis vene päritolu torpeedo keskmise osaga, mis oli nelja meetri pikkune ja mille läbimõõt oli 60 sentimeetrit.
Lääne-Eesti pommigrupi peademineerija Eliot Põld ütles, et torpeedoosade leidmine on üsna haruldane. Varem on Lääne-Eesti pommigrupi tööpiirkonnast leitud vaid üks torpeedo-osa.
Torpeedo keskmine osa õhiti, kontrollimaks, et lõhkeha ei sisalda ohtlikku lõhkeainet, sest ainult välise vaatluse põhjal polnud selles võimalik veenduda. Demineerijad tegid kindlaks, et torpeedo osa lõhkeainet ei sisaldanud.
Kui palju torpeedo plahvatuse korral kahju teeb, sõltub sellest, palju lõhkeainet lõhkekehas on.
Tänasel linnavalitsuse istungil eraldati MTÜ Pärnu Klubi Tervisespordile 6000 eurot projekti “Välifitnessi saali rajamine Rannaparki” toetuseks.
MTÜ Pärnu Klubi Tervisesport on esitanud taotluse, et saada toetust tervist edendavale ettevõtmisele. Projekti käigus soovib mittetulundusühing paigaldada ranna piirkonda läbiva terviseraja äärde kaks venitusharjutusteks mõeldud trenažööri, teatas Pärnu linnavalitsuse pressiesindaja Maria Murakas-Ollo.
Fitnessiseadmetega annab treenida eri lihasgruppe ja teha seda kas iseseisvalt või juhendajaga jooksu-, kõnni- või mõne muu treeningu käigus.
Trenažöörid leiavad ranna piirkonnas koha järgmise aasta aprillis.
Turismivõistlusel «Läänemere piirkonna kuus imet» osaleb Eestist üheksa objekti, mille seas on ka suures osas Viljandimaale jääv Soomaa rahvuspark.
Teised siinsed kandidaadid on Tartu Jaani kirik, Kuressaare kindlus, Narva kindlus, Kihnu saar, Eesti laulupidu, Tallinna vanalinn, Kaali meteoriidikraater ja rahvuspark ning Hiiumaa tuletornid.
Mai lõpuni veebilehel www.6-bsr-wonders.net toimuval internetihääletusel osaleb 65 turismiatraktsiooni kümnest Läänemere-äärsest riigist. Pärast kolme hääletusringi selguvaid võitjaid tunnustatakse 8. novembril Poolas Sopotis.
Laupäeval põles Pärnumaal Häädemeeste vallas Metsapoole külas roostik, mille päästjad kustutasid.
Häirekeskus sai teate roostikupõlengust kell 11.39. Päästjate saabudes selgus, et roostik põleb neljas kohas ja põleng oli alguse saanud lõkkest, teatas Lääne päästekeskuse pressiesindaja Evelin Trink.
Kokku põles roostikku ühe hektari ulatuses. Päästjad kustutasid põlengu vee ja kululuudadega.
Ajakirja National Geographic juuninumbri vahendusel jõuab 60 miljoni lugejani üle maailma Valgast pärit Eesti loodusfotograafi Sven Začeki fotolugu händkakust.
Tegemist on esimese korraga, kus Eesti loodusfotograafi terviklik fotoseeria nii esinduslikus väljaandes maailma vallutab. Začeki fotoseeria «Armulugu händkakuga» («A love affair with the Ural Owl»), ilmub 34 keeles üle ilma, sealhulgas Eestis.
Sven Začek ütles, et National Geographicusse pääsemine on iga fotograafi unistus. «Minu unistus täitus tänu händkakkudele, keda pildile püüdes veetsin metsas kolm aastat.»
Põnevaks teeb tema sõnul selle loo fakt, et händkakku peetakse kõige vihasemaks pesakaitsjaks, kes ründab ägedalt kõiki lähedusse tikkujaid. «Minul aga tekkis ühe kakupreiliga erakordselt usalduslik pikaajaline suhe, mis kahjuks lõppes pärast metsaraie algust kakupesa läheduses,» rääkis Začek.
Začeki sõnul pildistas ta kakuloo jaoks kokku umbes 30 000-40 000 fotot, millest esitas ajakirja toimetajatele oma valiku – 150 pilti. Lõppvalikusse jäi kaheksa pilti, mis moodustavad tervikliku fotoloo.
National Geographicut hindab Začek maailma loodusajakirjanduse vaieldamatuks tipuks. «Minule on NG-s esikohal foto, kuid sisu on sama tähtis – pole ju üht ilma teiseta. Mulle meeldib, et ajakirjas leidub pilte eri tasemega vaatajale,» lisas ta.
Ka Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimehe Jüri-Ott Salmi sõnul on tegemist olulise sündmusega.
«Selleks, et kaunis modell kaadrisse jõuaks, tuli fotograafil teda kaua erakordse kannatlikkusega jälgida. Loodetavasti leiame piltniku eeskujul oma kiirete linnastunud elude kõrvalt aega näha puude taga, vahel, peal, sees ja all nendega seotud elu – tervikut, mis kokku moodustab metsa,» rääkis ta.
Začeki kakupilte saavad kõik huvilised vaadata alates selle nädala reedest ka Tartu Jaani kirikus, kus National Geographic Eesti avab koos Eestimaa Looduse Fondiga maailma tippfotograafide näituse «NG ikoonid».
Täna hommikul põles Pärnumaal Audrus üle jõe ulatuv rippsild, mille päästjad kustutasid.
Häirekeskusele teatati kell 6.14, et Audrus tossab pargis asuv rippsild, teatas Lääne päästekeskuse pressiesindaja Evelin Trink.
Päästjate saabudes põles sild ühe ruutmeetri ulatuses ja päästjad kustutasid põlengu.
Pühapäeval kell 00.14 toimus Kihnu vallas Lemsi külas liiklusõnnetus mootorrattaga, milles sai viga keskealine mees.
Sündmuskohalt toimetati vigastuste tõttuPärnu haiglasse 52aastane Uno, teatas siseministeerium.
Nii mootorratta juht kui õnnetuse asjaolud on selgitamisel.
Pärnu Endla teatris toimus täna kolmas Pärnumaa puuetega inimeste kultuurifestival-mess, kus astusid üles linnas ja maakonnas tegutsevad puuetega inimeste taidluskollektiivid.
Esinesid Pärnu haigla psühhiaatriakliiniku päevakeskus, Häädemeeste päevakeskus, Pärnumaa puuetega inimeste rehabilitatsioonikeskus, ratastoolitantsutrupp Silver Wheels, Pärnumaa kurtide ühing, Pärnu Kuninga tänava põhikool, Vändra piirkonna erivajadustega inimeste selts, Pärnu toimetulekukool, Tori sotsiaalmaja, Vändra alevi sotsiaalmaja päevakeskus ja Velli Joonas.
Nädalavahetusel ilma kuiva hoidnud kõrgrõhuala on sunnitud taganema, sest nii lõunast kui ka Kesk-Euroopast on meile lähenemas sooja ja niisket õhku kandvad madalrõhualad.
Põhjapoolse jaheduse ning lõunapoolse suvise õhumassi piir jääb paariks päevaks Eesti kohale, see loob hoovihma ja äikesevõimaluse.
Esmaspäevaö on muutliku pilvisusega ilm. Mitmel pool sajab hoovihma ja äikesevõimalus suureneb.
Puhub idakaare tuul 2 kuni 8 m/s. Sooja on 18 kuni 24, rannikul paiguti 12 kuni 16 kraadi.
Kui mingi väike must putukas tublit aiaharijat ründab, nii et tuleb paar nädalat paistes näoga ringi käia, teeb see meele pahaks küll.
Millegipärast annavad just kevadised putukahammustused tugeva reaktsiooni. Öeldakse, et kevadel on putukad kõige mürgisemad.
Tuntud bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes hakkas selle teooria peale naerma. Tema sõnul pole põhjus selles, et putukad on kevadel eriliselt mürgised — lihtsalt inimeste immuunsüsteem on talve jooksul uinunud. «Kui paar korda nõelata või hammustada saate, siis organism enam nii ägedalt ei reageeri.»
Eriti soodsad on putukatele olnud viimased lumerohked talved, sest vastsed vajavad arenguks vett ja niiskust.
Seda, et puuke levib palju tänu sellele, et kulupõletamine on keelatud, Urmas Tartes ei kinnitanud, öeldes, et isegi kulupõletamise tippaegadel ei olnud sel moel puhastatud pindala kuigi suur.
«Puuk armastab olla kõrre otsas ja seal oma ohvreid varitseda,» rääkis ta. «Vanasti olid kõik taluümbrused puhtad, sest rohumaadel tehti heina ja seal karjatati loomi. Nüüd niidetakse küll majaõu ära, aga aia taga kasvab kõrge rohi.»
Palju looduses liikuv Tartes ütles, et tema peab põhiliseks kaitseks putukahammustuste vastu ikka rõivaid ja kui vaja, kasutab ka keemilist tõrjevahendit.
Mis puutub aga pisikesse õelasse musta putukasse, siis arvas teadlane, et tegemist on kihulasega. «Ta võib olla paari millimeetri pikkune, nii et palja silmaga teda õieti ei näegi, aga kohtumise tagajärjed võivad olla üsna kibedad,» ütles ta.
Viljandi Vana-Apteegi juhataja Karin Jõgisoo ladus letile terve hunniku pealemääritavaid vahendeid, mis peaksid putukahammustuse tagajärgi leevendama.
Sääsekupu leevendiks nimetatud Plix aitab tema sõnul ka teiste putukate ründe järel, samamoodi Autan Akut ja Eestis toodetav PAPS-20. Tuntud Bittneri palsamiga võib koguni kompressi teha ja see aitab tõhusalt.
«Sageli ei taha inimesed nahale mingit kemikaali määrida, aga Diffusili võib pihustada rõivastele ja nii putukad eemale peletada,» ütles Karin Jõgisoo.
Tema meelest peaks kodus olema igaks juhuks mõni allergiavastane vahend, näiteks Claritin, Zyrtec või Kestine. Neist enamikul on ka odavamad koopiavariandid.
Nahaarst Marge Tampere nimetas eelkõige tsinki sisaldavaid hoolduskreeme. «Neid on palju ja iga apteeker oskab sobivat soovitada, aga üks tuub peaks igaühel kodus olema. See kreem on nahale leebe ja aitab putukahammustuste korral, aga ka siis, kui nahk on palavaga näiteks hauduma läinud,» soovitas arst.
Need, kes on allergiaga raskemini kimpus, on eriarsti järelevalve all ja saavad ravimeid osta retseptiga, mis annab ka hinnasoodustuse. Mõnel allergikul on kodus varuks ka süsterohi, mis mõjub tõhusalt ja kiiresti.
Karin Jõgisoo rääkis juhtumist, kus inimene sattus muru niites herilasepesale. Ta läks kohe perearsti juurde ja talle tehti seal süst. «Kui kiiret abi ei saa, võib niisugune asi isegi eluohtlik olla.»
Kahjuks ei aita nimetatud rohud, kui inimene on kokku puutunud nakkust kandva puugiga. Kõige raskema haiguse, puukentsefaliidi eest kaitseb vaktsineerimine.
Karin Jõgisoo ütles, et eriti hoolega vaktsineeritakse lapsi. «On tore, et vanemad hoolivad ja muretsevad.»
Pikk suvi ja kohtumised putukatega on alles ees. Koduapteeki täiendades peaks ka sellele mõtlema.
Homme algab Pärnu maakohtus uuesti protsess koera hooletusse jätmises süüdistatava Marge Arumäe üle.
Pärnu maakohus mõistis looma julmas kohtlemises süüdistatava Arumäe mullu kevadel õigeks, Tallinna ringkonnakohus saatis asja sügisel uueks arutamiseks Pärnusse tagasi.
Ringkonnakohus leidis mullu oktoobri keskel, et Pärnu maakohtu õigeksmõistev otsus tuleb kriminaalmenetluse olulise rikkumise tõttu tühistada ja sama kohus peab kaasust uues kohtukoosseisus uuesti arutama. Seejärel esitas Arumäe kaitsja riigikohtusse kaebuse ringkonnakohtu määruse peale, kuid kõrgeim kohtuaste ei võtnud seda menetlusse.
Arumäe süüasja viis ringkonnakohtusse Lääne ringkonnaprokurör, kelle hinnangul on Arumäe süü looma suhtes lubamatu teo toimepanemises julmal viisil tõendatud ning Tallinna ringkonnakohus peaks õigeksmõistva otsuse tühistama ja Arumäe süüdi mõistma.
Pärnu maakohus mõistis Arumäe õigeks mullu 19. mail. Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisel märkis kohus, et kohtulikul arutamisel ei leidnud tõendamist Arumäe käitumine looma suhtes julmal viisil karistusseadustikus sätestatud paragrahvi tähenduses ning seega ei ole tema süüditunnistamine selle paragrahvi järgi objektiivse koosseisu puudumise tõttu võimalik.
"Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus Arumäe käitumises tahtlust ei tuvastanud," lisas kohus.
Mai alguses toimunud kohtuvaidluste käigus märkis prokurör, et tema hinnangul on 35aastase Arumäe süü looma julmas kohtlemises tõendatud ning kohus pidanuks talle mõistma pooleaastase vangistuse, millest ühe kuu veedaks naine reaalselt trellide taga, ülejäänud karistusaja aga kannaks tingimisi kolmeaastase katseajaga.
Prokuratuur süüdistab Arumäed selles, et ta jättis täitmata kohustuse hoolitseda koera tervise eest, mille tõttu tekkis loomal ulatuslik nahapõletik ja lihaskudede kahjustus. Süüdistuse kohaselt jättis naine tunamullu suvel puhkusele sõites oma äsjapoeginud haige koera koos kutsikatega järelevalveta. Koeral tekkis emakas põletik ja ta vajanuks kohe ravi.
Koer oli lühikese ketiga kuudi külge kinnitatud, mis piiras tema liikumisvabadust. Samuti ei olnud loomal piisavalt joogivett. Näljast ja veepuudusest tekkinud organismi üldise kurnatuse tõttu ei suutnud koer imetada oma kutsikaid ja seetõttu üks kutsikas suri ning teine tuli veterinaaril eutaneerida.
Kui möödunud suvel teatas Toolse jaanalinnutalu perenaine Sirje-Tiiu Kivilo, et peremehe ootamatu surma tõttu lõpetab talu tegevuse, siis aasta jooksul on uued tuuled olukorra mitmeti selgemaks puhunud.
Jaanalinnutalu asemel on nüüd talu nimeks Metsaantsu loodustalu, kus perenaine Sirje-Tiiu vaikselt edasi tegutseb. Endise linnufarmi osa asukaid võttis endale Malla külas asuv Hobuvärava talu pere, kes sel kevadel esimest hooaega alustab.
Rivo ja Julia Vanatoa on Hobuvärava talus elanud juba kümme aastat. Nende kodu asub vana Malla mõisa maaalal, pere hoovigi kaunistab munakivisillutis, mille perenaine Julia ise mitmesentimeetrise liivakihi alt välja puhastas. Loomi talitatakse kunagistes mõisa abihoonetes. “Otsisime endale ikka väljaspool linna maja, elasime enne Kundas, ja siis leidsime maja, mida kohtutäitur müüs,” rääkis peremees Rivo, kuidas endised mõisahooned soetatud said.
Nüüd elavad Hobuvärava talus faasanid ja ouessanti lambad, kes enne jalutasid ringi Toolse jaanalinnutalus. Lisaks on talus näiteks paabulind, jänesed, poni, sead, kitsed, aga ka eksootilisemad loomad, näiteks tšintšilja, amadiinid, tarantel ja geko. Viimased kaks on saadud kingitusena, üks pojale ja teine perenaisele.
Sel suvehooajal avab Hobuvärava talu uksed esimest korda. “Üks grupp on seni juba käinud, aga suurem käimine alles algab,” ütles peremees. Tuur kestab umbes tunni ja selle käigus näidatakse lastele kõik loomad ette. Küsimuse peale, kas lapsed väikese poniga ka ratsutada saavad, hakkas Rivo Vanatoa naerma. “Öeldakse, et ära kunagi esimese loomana täkku võta,” lausus ta ning selgitas, et poni on ootamatu käitumisega, mistõttu lapsi tema selga panna ei saa.
Metsaantsu talu, kust osa loomi Hobuväravale rändas, pole aga oma tegevust lõpetanud. “Ju siis pidi nii minema, see on elu ja tuleb võtta üks päev korraga,” proovib perenaine Sirje-Tiiu Kivilo eluga edasi minna. Esialgu lõid tal tõesti talu lõpetamise mõtted pähe ja ta andis suuremad loomad ära, kuid jätkab siiski tasapisi.
Seni on meil uue äriobjekti, näiteks kaubanduskeskuse ehitamine olnud peaasjalikult omaniku õigus ja risk. Et rahal ja ettevõtlusel on komme ajapikku koonduda, on tulemuseks kapitalismi tüüpilised probleemid: teatud piirkondades ülemaht ja teisal jälle teenuste kiratsemine.
Kontrollimatul arengul on negatiivsed tagajärjed ennekõike sektorile endale: kannatavad väiksemad, kes peavad poe kinni panema. Ja kui väikesed on surnud, võtavad suured võimust, mistõttu kaotavad juba tarbijad.
Teenuste ülimal koondumisel (Pärnus näiteks Papiniitu) on ilmselt avalikku huvi riivavad tagajärjed. See põhjustab ühiskonnale lisakulutusi ja alandab elukeskkonna kvaliteeti nii koondumiskohas kui mujal.
Surev Rüütli tänav
Kui Toomas Kivimägi linnapeastus, korraldati tema eesistumisel kohtumine ettevõtjatega, arutamaks, mida linn saab teha ettevõtluse arenguks. Hoolimata sellest, et maailmamajandus oli vabalanguses, muretsesid ettevõtjad sel kohtumisel üllatuslikult kõige enam hoopis kesklinna ehk Rüütli tänava teenuste väljasuremise pärast. Et kaob suvituslinnale nii oluline ranna rajooni miljöö ja kesklinna sumin, mille pärast Pärnusse ju tullakse. Põhjuseks mõistagi Portide ja Kaubamajakate mastaapne laienemine.
Lugedes 6. veebruari Postimehest Sirje Niitra reportaaži “Karm konkurents sunnib kaubakette arutult laienema”, oli esimene emotsioon: “Lõpuks ometi!” Et viimaks ometi on arendajad hakanud muretsema, et kaubanduskarpide võidu püstitamine võib lõppeda fiaskoga. Et lõpuks saab ameerikalik walmartiseerumine tagasilöögi, mis lubab ehk hakata mõistuse häält kuulma ja nii kaubandust kui muid inimestele tähtsaid teenuseid, elamisalasid ja taristuid senisest komplekssemalt planeerima.
Osundan: “1000 elaniku kohta on Eestis tublisti üle 300 ruutmeetri müügipinda, selle näitajaga edestame enamikku Euroopa Liidu riike. “Konkurentsi tihedus on teinud tarbija ülinõudlikuks, samas madal palgatase jälle hinnatundlikuks,” märkis Selveri keti juht Andres Heinver. “Eestis tähendab kaupmeheks olemine seega suurt väljakutset.” /.../ Eriti kriitiline on ostujõu puudujääk Pärnus, /.../” Pärnus on üle investeeritud, sest erinevalt Tartus ostlevast 350 000 elanikuga Lõuna-Eestist on Pärnul tagamaad vaid 85 000 kanti, kuid mõni pood on siin isegi uhkem (nt Maxima).”
Nüüd tundub, et sai vara hõisatud. 15. mai Pärnu Postimehe uudis hüüdis kindlas kõneviisis, et “Kaubamajakas laieneb kolmandiku võrra”. Seda hoolimata sellest, et detailplaneeringut pole isegi algatatud. Selline bravuurne lähenemine kipub vägisi olema samal lainel kriisieelsega, kus ettevõtjad “tegid ära ja pärast ka ei mõelnud”.
Milles probleem?
Üldiselt paljudele inimestele muidugi ostlemine ja kaubakeskused meeldivad. USAs on ainuüksi Walmartil üle 4500 Kaubamajaka-laadse ja palju suurema kaubakasti. Kogu elu koondub sinna: söögikohad, klubid, spordisaalid (nagu Tartu Lõunakeskuses), isegi hotellid, kinod ja teatrid.
Rootsis teevad inimesed 150- kilomeetrisi ostureise, Norrast sõidetakse veel kaugemalt Rootsi suhteliselt odavat kaupa noolima, Soomest omakorda tullakse Eestisse.
Mida suurem keskus, seda suurem on valik ja seda enam kulub aega. Inimesed veedavad kaubakeskustes tunde ja päevi. Ja on õnnelikud ja äri õitseb! Isegi mõni omavalitsus, Eestis näiteks Jõhvi, on kolinud kaubanduskeskusse. Varsti suuname sinna koolidki, siis ei pea noored tšillimas ja hängimas käimiseks enam jalgu kulutama. Uus utoopia on sündinud!
Paraku on läänemaailm juba mõnda aega nende tarbimiskuradi plekkpaleedega võitlust pidanud. Nimelt suretavad autopõhised kaubanduskastid välja kesklinnade ja väikeasulate poed ja teenindusasutused, kuna viimasena mainitud on väiksema käibe, kallima maarendi ja kehvema juurdepääsu tõttu kallimad ja autoinimesele tülikamad külastada. Tulemus: teeninduslikult kõrbestuvad kesklinnad, linnaosad ja maapiirkonnad, kus kohalikud ettevõtjad on sunnitud oma poed kinni panema.
Kui kaob pood, kaovad samuti pangaautomaat, kohvik ja muud teenused. Mäletate veel Lihula saagat? Samal ajal suleti erilise kärata kümned pangaautomaadid suurte linnade elurajoonides. Põhjus sama: tarbijate koondumine kaubanduskeskustesse.
Kannatajad on ennekõike kohapealsed mitteautoelanikud: vanurid, puudega inimesed, lapsed. Lõppkokkuvõttes toob teenuste kadu kaasa teatud piirkondade kinnisvarahindade languse ja võib viia terve elamuala allakäiguni. Paljudes riikides seetõttu piiratakse linnaäärsete suurpoodide kasvu ja soodustatakse kogukonnakeskuste teeninduskeskkondade arengut. Ida-Euroopas on neid probleeme seni eiratud ja tulemused on näha. Pärnus, niisiis, surev Rüütli tänav.
Paraku pole see ainus ühiskonnale tekitatav probleem. Et arendajate huvi on tagada nähtavus ja suur kliendivoog, on kaubanduskeskusi enamasti püstitatud enam sõidetavate ristmike äärde: Ülemiste ja Rocca al Mare Tallinnas, Lõunakeskus ja Eeden Tartus ning Kaubamajakas Pärnus on kõik pigistatud niigi koormatud liiklussõlmedesse. See tähendab aga suurristmike kui pudelikaelte senisest veel tihedamat poomist, sest lisandub mujalt suundadest ainult ostlema tulijate ja parklasse sisenevate ja sealt väljuvate autode voog.
See muudab liiklusskeemi ülimalt keeruliseks ja sunnib neid laiendama. Maksumaksja raha eest muidugi. Linn peab liikluse edasise kasvu korral investeerima miljoneid eurosid, et pudelikaelu läbi puurida – linnaehitus on sealjuures ülikallis – ehk neid laiendama või liiklust ümber suunama. Seda on kõikjal tehtudki.
Läänes paigutatakse ülisuured poed olemasolevate liiklussõlmede lähedusse või antakse planeeringuga liiklusskeemi ümberehitamise kohustus arendajaile.
Kolmandaks kannatab linnaruumi esteetika, sest ehitusodavusest ajendatuna ei ole enamik plekk-kuuridest just arhitektuuripärlid. Neid ümbritsevad suured linnaruumi raiskavad parkimisalad ja liiklussõlmed – hektarite viisi asfalti, mis on roheluse enda alla matnud.
Kujuneb maastikutüüp “Anywhere in America” (“Igal pool on Ameerika” ehk kõike muud kui vastavale kohale isikupärane. Seega tasuks kaubanduskeskustegi puhul stiili- ja materjalivalikuga vaeva näha ja mõelda parkimis-liiklusskeemidele, sealhulgas ühistranspordi rakendamisele.
Planeerimine kaitseb
Loomulikult ei ole planeerimine kinnisvaraarendajate-jaemüügikettide, vaid ennekõike omavalitsuse ja riigi roll. Näiteks on Soomes 1999. aastast kaubanduskeskuste rajamine seadusega reguleeritud, sest sealgi kippusid arendajad üle pingutama.
Teatud suurusest alates on Soomes kaubanduspind meie mõistes üldplaneeringu ja eriti suurte poodide puhul regionaalse maakasutusplaani, s.o kogu Pärnumaa ruumiplaneeringu subjekt.
Uued kauplused-teeninduspinnad peavad kohalikest vajadustest lähtuvalt (vältimaks lisaliiklust) toetama linna/piirkonna teenindusvõrgustiku ühtsust, teenuste mitmekesisust ja tagama kõigi elanike juurdepääsu. Kompleksse teenindusvõrgu planeeringu puhul on avalik huvi kaitstud ja eeltoodud probleemkohad üldjuhul lahendatud.
Planeerimine ei ole kindlasti arendajate kiusamine, vaid annab neile pigem kindlust mitte kahjumiga (nagu praegu Eestis kipub minema) kaubelda.
Vastava planeeringu raames analüüsitakse kaupluste ja teenuste olemasolu ja ligipääsu neile; rahvastiku paiknemist ja selle muutumist, liikumissuundi ja ostujõudu; tootmise ja muude teenuste lisandumist ning selle põhjal vajadust eri tüüpi uute kaubandus-teeninduspindade järele. Sellest tulenevalt väljastatakse detailplaneeringu tingimused.
Neis tingimustes omakorda hinnatakse uute pindade mõju liiklusele, olemasolevatele kauplustele ja vajadust lisataristu järele. Kõik see arutatakse planeeringuprotsessis laiemate sihtgruppidega läbi.
Teadmist, kuidas kaubandust kavandada, on alles hiljuti Pärnus jagatud (Vt: pc.ut.ee/ruumilineplaneerimine).
Kõnealusel juhul oleks Kaubamajaka kümne miljoni euro projektis esiteks tark nõuda põhjalikku keskkonnamõjude hindamist, keskendudes ennekõike lisanduvale mahule, tasuvusele ja ülaltoodud negatiivsetele kõrvalmõjudele.
40 000 – 50 000 euro kulutamine Pärnu regiooni kaubanduse süvaanalüüsi tarvis on pool protsenti projekti maksumusest, aga see annaks vastuse küsimusele, kas ikka tõesti on vaja kümme milli betooni valada, et see siis omanikele pärast vaid kahjumit toodaks.
Oludes, kus Pärnu Keskus ei leia rentnikke, on sellise lisamahu tekitamine üksjagu kahtlane plaan. Äkki on kolm või viis miljonit lisamahtu küllaldane?
Teiseks võiks linn nõuda arendajalt “obrokit” kesklinna, ennekõike Rüütli–Pika tänava teeninduskeskkonna ehk naturaalse toidu, käsitöö ja klubilise tegevuse kujundamiseks – see on ju kogu Pärnu visiitkaart –, samuti liikluse ümberkorraldamiseks.
Praegune liiklus Kaubamajaka parklates on kohati lausa ohtlik, keerukate sisse- ja väljasõiduskeemidega. Mõlema teemaga töötamine peaks olema arendajagi huvides, et Pärnul ikka külalisi jaguks, et autota inimesed saaksid Kaubamajakas bussi ja rattaga ostlemas käia ja autoinimesed ei muutuks plekimõlkimise pärast õnnetuks.
Lõpuks tooks ära teadaolevalt Kaubamajakatki nõustava Niras Eesti ASi Kristjan Maaroosi sõnad “Aktuaalses kaameras”: “Tuleb arvestada selle turumahuga ja ostujõuga, mis siin Pärnus olemas on, ja selge on see, et selline olukord, kus investeeritakse üle ja kaubanduspinda lisandub turule liiga palju, ei ole ainult arendajate, vaid tegelikult kogu linna probleem.”
Niisiis, sedakorda võiks enne veidi mõelda. Ja alles siis teha.
Läinud nädalavahetusel toimus Pärnu kesklinnas korraga kolm suurt täikat ehk vanakraamiturgu, rääkimata väiksematest ja tavapärasematest siin-seal eri linnaosades.
Silla kõrval alustas mitmeotstarbeline kirbuturg, teatri taga korraldas täika Endla rahvas ja Steineri aias leidis aset juba traditsiooniks muutuv raamatulaat.
Täika ehk kirbuturg, nagu eelistab väljanduda Kesklinna kaile müüjaid-ostjaid kutsunud Maire Aunaste, viib omavahel kokku need, kel kodus üht-teist üle, ja need, kes alles muretsevad seda, mis kunagi üle oleks. Tänapäevases tähenduses kannavad kõik sellised ettevõtmised väärt taaskasutuse ideed. Alati pole vaja tuliuut eset kalli raha eest poest osta, võimalik, et kellelgi on just midagi sellist üle. Elav kauplemine ja vahetu suhtlemine käib kõige selle juurde ja lükkab ümber kaubanduse kandumise vaid internetti.
Aunaste kirbuturg jääb tegutsema igal laupäeval ja kasvuruumi nii ulatuselt kui kaubavalikult on sellel tublisti. Endla teatri ja Maarja-Magdaleena gildi ning Pärnu keskraamatukogu ühine raamatulaat, kus teoseid suisa tasuta jagati, küll sedavõrd tiheda graafikuga toimuma ei hakka, kuid jätkuta see kindlasti ei jää.
Peagi on tulekul suurpuhastusturg Ammende villa aias ja Pärnu Postimehele teadaolevalt võib mõnes linnajaos oodata lombi taga väga populaarseks saanud garaažimüüki.
Ega täikad, kirbu- ja suurpuhastusturud tähenda, et kõik suures ulatuses teenida või väga kokku hoida soovivad, tululikku äri saab teha teisiti, aga kui mõni vana ja kena asi uue kodu leiab, jätab see hea tunde nii müüjale kui ostjale. Pärnu kui täikapealinn selle sõna kõige paremas mõttes? Miks mitte, ammu olnuks aeg.
Eelmisel nädalal meediasse paisatud uudis, et Eesti suuremad kommertskanalid võivad juba suvel vabalevist lahkuda ja teleantenni abil tasuta kanalite hulk taanduda vaid Eesti Televisiooni kahele kanalile ja Tallinna Televisioonile, on tekitanud paljudes hämmingut.
Antenniga tasuta Eesti telekanaleid vaatavale inimesele polegi oluline, miks TV3 ja Kanal 2 sellist plaani peavad ja mida nad sellega saavutada tahavad, vaid et pärast digipööret eetrisse jõudnud tasuta kanaleid jääb aina vähemaks. Teatavasti lahkusid vabalevist kõigepealt TV6 ja Kanal 11.
Vabalevist lahkumise soovi väljendanud erakanalid on meedias avaldatu põhjal püüdnud selle sammuga survestada kaabelsideoperaatoreid. Erakanalid sooviksid, et teenusepakkujad-kaablioperaatorid maksaksid neile osakese oma kasumist, mida nad teenivad erakanalite sisu enda klientidele vahendades, kirjutas Postimees.
Operaatorid omakorda viitavad seadusele, mis ei kohusta neid tasu maksma.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium aga on seisukohal, et juba praegu on telekanalitel õigus oma programmide edastamise eest kaabelleviteenuse osutajalt tasu nõuda.
Millest siis vaidlus õieti tekib? Erakanalite soov oma programmi edastamise pealt raha teenida on õigustatud.
Aga milles on süüdi vabalevis kanalite vaatajad? Kas nemad peavad kogu seda tsirkust kaasa mängima ja tundma hirmu, et peagi jälle osa kanaleid läinud, kuigi telereklaame on vaadatud usinalt nii kodu- kui välismaiste seriaalide ja filmide vahel. Kas reklaamide näitamine ja sellega kasumi teenimine pole üks telekanalite elatusallikaid?
„Eratelekanalite juhtide ultimatiivsete nõudmiste kurbloolisus peitub selles, et nad on oma löögirusika suunanud vabalevikanaleid edastava Levira vastu, millele nad juba pikemat aega ei soovi maksta küsitud tasu vabalevis edastamise eest. Erakanalite huvi on eelkõige see, et Levira oma vabaleviteenuse hinda langetaks,“ kirjutas ERRi juhatuse liige Hanno Tomberg Delfis avaldatud arvamusartiklis.
Tegelikult ei tahtvat kumbki, ei TV3 ega Kanal 2 vabalevist lahkuda. Vabalevist lahkudes kaotaksid erakanalid osa oma vaatajatest ja turuosa vähenemine pole kindlasti erakanalite soov.
Meelehärmi teeb hoopis see, et pooled ei lahenda probleeme ühise laua taha istudes, vaid kasutavad kilbina eeldatavasti väiksema sissetuleku või kaabelsideoperaatoritele ligipääsuta televaatajaid.
Pärnu haigla kohvikus on üleval naiste kunstirühma Lukomorje näitus „Vaikne elu“.
Näituse kõik tööd on valminud professionaalse tekstiilikunstniku ja maalikunsti stuudio Lukomorje juhi Ljudmila Svartševskaja juhendamisel, teatas Pärnu haigla.
Näitusele „Vaikne elu“ vaatamiseks pandud natüürmordid on valminud guaššitehnikas.
Näitus jääb avatuks 22. juunini.
Muusikakollektiiv Jäääär alustab täna õhtul Pärnust Eliisabeti kirikust oma vastse albumi esitlustuuri, kus nelja bändiliikme kõrval teevad kaasa orelivirtuoos Ulla Krigul ja tšellist Ann Kuut.
Kollektiiv kirjeldab albumi sündi järgmiselt.
Eesti Kontserdi leidlik kollektiiv korraldas kord mõttetalgud, mille käigus sündis idee tuua kirikutesse värskeid muusikatuuli. Nii said kokku Jääääre muusika ja kirikuorel.
Pärast üht suvist ja teist talvist tuuri tuli tuhin see põnevate pillide kooslus salvestada. Orel, tšello, Iiri viled ja pedal-steel-kitarr kõlavad koos põnevalt isegi vanu lugusid üles soojendades.
Teet Velling kirjutas ühe ja kohandas teise instrumentaalpala just sellele kooslusele, Jaan Sööt leidis Jaak Tuksami Juhan Viidingu tekstile tehtud vana ja vihase loo “Lagastab hinge pidu”, Tõun kandis ette talvise koorilaulupeo tarvis loodud tunnusloo “Jäähääl” ja viimaks sai kaante vahele tuuridel ammu repertuaari kuulunud “Sügisetüdruk”.
Jäääär on sündinud 21. jaanuaril 1991 Tartus. Alguse juures olid Pantokraatori haridusega kitarrist, helilooja ja lauluhääleotsija Jaan Sööt ja samast bändist bassimees Aivar Otsing. InBoil, kes tuli malevast ja Tartu lasteteatrist, hakkas luuletama ja laulma ja Tõun põgenes kantribändist Beergrass. Uljaste lokkidega bassimees Tarz leiti Pärnu “Fiestalt”.
InBoil ja Jaan Sööt osutusid viljakaiks laululoojaiks, lisandus Tõuni ja Tarzi ujuv ja üldjuhul pisut ebatäpne pillimäng ja bang ning unikaalne Tartu urbanfolgi saund oligi sündinud.
Kuigi monotükid muutuvad Eestis üha popimaks, näeb seal peaosades siiani mehi, sest naiste jaoks kirjutatud tekstid ei hiilga muhedusega.
Tänavu kevadel kolmanda monotüki “Vanaisa” lavale toonud Monoteatri juhi Karl Kermese kinnitusel on monolavastused praegu Eestis kõikjal väga menukad ja etendust on teatri seisukohaltki hea teha, sest lavastus on paindlik ja kergesti liigutatav.
Monotükkide edu näeb Kermes selles, et teemakäsitlused on olnud väga elulised ja neis tunneb tihti igaüks end ise ära.
Neljapäevast pühapäevani lööb suvepealinna helisema IX Pärnu rahvusvaheline koorifestival oma poole tuhande lauljaga kolmest väliskoorist ja 13 eesti koorist.
„Kuigi seekordne osavõtjate arv pisut napim, ei vähenda see ettevõtmise väärtust – häid ja toredaid koore oma põnevate eeskavadega on kohal paras ports,“ ütles koorifestivali infojuht Ülle Jantson. „Seekordset festivali võiks kaudselt pidada ka hoovõtuks kümnendaks juubelifestivaliks 2014. aasta kevadel,“ lisas ta.
Neljapäeva õhtul Pärnu kontserdimajas toimuv avakontsert toob koorilaulusõpradeni Cyrillus Kreegi „Reekviemi“, esitajateks Pärnu linnaorkester, Estonia seltsi segakoor, Pärnu kammerkoor ja segakoor Endla. Solist on tenor Oliver Kuusik rahvusooperist Estonia ja dirigeerib Jüri Alperten.
Koorifestivali kavasse on alati kuulunud suurvorm kooridele ja orkestrile. „Senistel festivalidel on teos valitud maailmaklassikast, sel korral aga peatuti ringi oma maa helilooja varamul – Kreegi Reekviemi teeb eripäraseks, et tegu on üleüldse Eesti esimese reekviemiga,“ selgitas Jantson.
Reede on festivali tähtsaim päev – koorid võtavad omavahel mõõtu rahvalaulukonkursil. Žürii tööd juhib Eesti muusika- ja teatriakadeemia emeriitprofessor Kuno Areng. Koore hindavad veel laulja, koorijuht ja muusikapedagoog Veronika Portsmuth , koorijuht Aivar Leštšinski ning Eesti filharmoonia kammerkoori laulja, hääleseadja ja koorijuht Kalev Keeroja.
Vastavalt žürii poolt antud punktidele autasustatakse koore kuld, hõbe- või pronksdiplomiga, vähem kui 70 punkti saanuid peetakse meeles osavõtudiplomiga. Auhinnafond on 2012 eurot, mille saab või saavad žürii otsuse põhjal enim punkte kogunud kollektiiv.
Reede õhtu pakub aga mõnusaid muusikaelamusi ja lõõgastust festivaliklubis Kentuki Lõvi pubis. Pärnakate Greip ja käsikellade ansambel Agapella ning Tie Break Soomest esinemisele järgnevalt tantsitab-hullutab osalejaid ja publikut linna värskeima, kuid juba vabariigis tuntust kogunud folk-punki viljelev Legshaker.
Laupäeva sisustab kooride non-stop kontsert ja esinemised Rüütli platsil. Katkematu kooride esinemine välisõhus on festivali ülsesehituses seekordseks uuenduseks.
Õhtul jõuab festival maakonda. Tori kirikus esinevad Soome kammerkoor Phoniks ja festivali kaugeim külaline, Wingate University Choir USAst. Häädemeeste rahvamajas astuvad üles aga kammerkoor SoLeMiJo Põlvast ja politsei segakoor aKORD.
Sama päeva õhtul toimuv rongkäik viib festivalist osavõtjad kontserdimajast üle kesklinna silla taas lõõgastuma festivaliklubisse.
Festival kulmineerub pühapäeval, kui Pärnu raekojas esinevad Tie Break Soomest ja ookeanitagune külaline Winegate University Choir.
Ameerika koor üllatab kuulajaid oma laialdase repertuaari ampulaaga, esitades lugusid afro-ameerika rahvamuusikast gospelini. Pealelõunal on kõik koorilaulusõbrad oodatud osalejate tänamisele ja parimate autasustamisele kontserdimajja. Pärast ametlikku tseremooniat saab just sellel kontserdil parima ülevaate festivalil osalenutest ja kostunud pärlitest.
Suurem osa festivali kontsertidest on tasuta, vaid avakontsert ja rahvalaulukonkurss on piletitega.
Pärnu rahvusvahelist koorifestivali on korraldatud alates 1996. aastast. See on ainus koorifestival Eestis, mille olulisim joon on eesti rahvamuusika propageerimine. Osalema on oodatud kõikide liikide amatöörkoorid ja a cappella ansamblid.
Festivali läbiviija on MTÜ Pärnu Rahvusvaheline Koorifestival. Koorifestivali toetajad ja koostööpartnerid on Pärnu linnavalitsus, Eesti kultuurkapital, Eesti kooriühing, Pärnu kontserdimaja, Pärnu linnaorkester, Kentuki Lõvi pubi, Panbaltica Reisen.
Pärnus Perona bowling’usaalis lõppenud Eesti meistrivõistlustel teenis kodulinna naiskond Katrin Västra, Ülle Kangur, Riina Lõhmus ja Jane Mets võistkondliku esikoha.
Individuaalturniiril pärjati Eesti meistriks Inara Ratnik, kes pingelises mängus võitis superfinaalis turniiri üllatajat Jane Metsa ja pronks kuulus Ülle Kangurile.
Naispaaride arvestuses võitsid kulla Västra ja Kangur, hõbeda said Riina Celik ja Taimi Dreier ning pronksmedali vääriliselt mängisid Mets ja Lõhmus.
Meeskondade konkurentsis oli parim Forseliuse klubi koosseisus Udo Sulp, Hardi Dreier, Vallo Lees ja Ülari Lees. Hõbeda võitsid BC Hansa mehed Janno Kannike, Aivar Leinemann, Kert Truus ja Kristjan Leisner ning pronksi pälvis Perona Bowlingu tiim Aare Noormaa, Rasmus Parts, Taimar Lank ja Riho Alliksoo.
Meeste üksikmängu kulla teenis Vallo Lees, teiseks tuli Ülari Lees ja kolmanda koha sai pärnakas Rasmus Parts.
Londoni olümpia sõuderegati viimaste osalejapääsmete jagamisel Šveitsis Luzernis stardib meeste paarisaeruneljane täna hilisõhtul finaalis, Kaisa Pajusalul on esialgu ületada poolfinaali katsumus.
Kvalifikatsiooniregatile sõitnud kolmest Eesti paatkonnast pääsesid pühapäevastes avasõitudes neljasemehed Kaspar Taimsoo, Tõnu Endrekson, Allar Raja ja Andrei Jämsä otse lõppsõitu.
Nende aeg 5.50,63 oli päeva parim, teisest eelsõidust said ajaga 5.51,91 edasi prantslased.
Eesti paat haaras kohe liidripositsiooni, juhtis poolel distantsil Sloveenia ees nelja ja 1500 meetri märgis kuue sekundiga, siis lasti tempo veidi alla. Finaalsõidust pääseb kaks paremat Londoni olümpiale.
Luzernis on ka Eesti sõudeliidu president Rein Kilk, kes loodab nelikult kindlat olümpiale pääsu.
“Hooaja kaks esimest regatti Horvaatias ja Serbias on näidanud, et oleme suure paadiga maailma eliidis tagasi,” ütles Kilk.
Eesti neljapaat jääb olümpiakvalifikatsiooni järel Luzerni, kus juba reedel algab järjekordne MK-etapp. Nii tehakse olümpiat silmas pidades Matti Killingu juhendamisel läbi väga tugev võistlustsükkel.
Naiste ühelistel on Kaisa Pajusalul 16 konkurenti, eestlanna alustas regatti jõuliselt.
Eelsõidus juhtis ta alguses MK-etapi finalisti serblanna Iva Obradovici ees, lõpuks läks serblanna küll oma teed, aga teinegi koht tagas Pajusalule vahesõiduta täna õhtul peetavasse poolfinaali saamise. Nii mitmedki eestlannast naiste klassis seni edukamad konkurendid üritavad sinna saamist läbi vahesõitude.
Kolmas Eesti esindaja Vladimir Latin kaotas eelsõidus nimekale belglasele Tim Mayensile (Pekingi olümpia neljas!) ja sloveen Jernej Markovcile ning jätkas eile õhtul vahesõidus.
Nii naiste kui meeste valikregatilt saab Londoni olümpiaregatile neli paremat.
Olenemata sellest, kuidas võistlus Eesti sõudjatele lõpeb, naasevad Pajusalu ja Latin koju ning jätavad neljapaadi üksi MK-le.
Nädalavahetusel sai Toris stardipaugu karikasari "Tori hobune 2012", kahel päeval võistles nii kooli- kui takistussõidus kokku ligi sadakond ratsasportlast.
Eesti hobusekasvatajate seltsi tori hobuse kasvatajate haruseltsi juhatuse liige Tiit Talve ütles, et võistlussarja peamine eesmärk on näidata tori hobuse, aga ka eesti hobuse sobivust ratsaspordi kõige erinevamatel aladel.
„Eesti hobusekasvatajad aretavad suurepäraseid hobuseid. Parimaks näiteks on tori tõugu hobune Opaal, kes on Eesti rekordi omanik kõrgushüppes. Samal ajal tuuakse piiri tagant sageli sisse hobuseid, kes on välismaa sportlaste jaoks juba ... kuidas nüüd öelda - välja praagitud. Seega ongi meie peamine ülesanne näidata, kui hästi sobivad Eesti hobusetõud spordiks,“ rääkis Talve.
Karikasari "Tori hobune" on üks pikemaajalisemate traditsioonidega ratsavõistlus Eestis, tänavu juba 16. korda alanud võistlussarja järgmine etapp toimub 10. juunil Järvamaal Säreveres.
Võistluse tulemustega saab tutvuda Eesti hobusekasvatajate seltsi kodulehel www.ehs.ee.
Madalamates liigades pallivad Pärnumaa vutimeeskonnad ja -naiskond said nädalavahetusel kirja nii võite, viike kui kaotusi.
Teise liiga 7. voorus sai koduväljakul võidu Vändra Vapruse meeskond, alistades 3:0 FC Flora III.
Pärnu Linnameeskond II pidi samal ajal tunnistama Paide Kumakese 3:0 paremust.
Kolmanda liiga seitsmendas voorus tegi FC Metropool võõrsil 2:2 viigi Rummu Dünamoga.
Neljandas liigas jäi Vändra Vapruse II meeskond võõrsil 0:8 alla FC Aspenile.
Naiste esiliigas lõi Pärnu jalgpalliklubi II naiskond Tartus FC Tammeka II koosseisu võrku kuus vastuseta väravat, teenides 6:0 võidu.
Teise liiga tabelis tõusis Vapsus viiendaks, Pärnu Linnameeskond II hoiab 14 meeskonna hulgas üheksandat kohta.
Kolmandas liigas on FC Metropool tosina meeskonna konkurentsis kolmandal kohal.
Neljandas liigas pole Vändra Vaprus seitsme mängu jooksul veel võidurõõmu maitsta saanud ja on koos Tartu Tammeka III meeskonnaga 11.-12. kohal.
Naiste esiliigaturniiril hoiab Pärnu JK II teist kohta, jäädes esikohal olevast Tartu SK 10 Premiumist kahe vähem peetud mängu juures maha viie punktiga.
Täna algas Šveitsis Luzernis sõudmise OMi kvalifikatsiooniregatt, kus eestlatse jaoks kulges esimene võistluspäev edukalt.
Eesti meeste paarisaeruline neljapaat (Kaspar Taimsoo, Allar Raja, Tõnu Endrekson, Andrei Jämsä) näitas täna eelsõidus parimat minekut, kui teises eelsõidus läbiti distants 5.50,63ga ning tagati endale pääs teisipäevasesse A-finaali. Esimese eelsõidu võitis Prantsusmaa nelik 5.51,91ga.
Neljapaat peab Londoni olümpiamängudele pääsemiseks tulema teisipäevases finaalis kahe parema sekka.
Naiste ühepaadil sai Kaisa Pajusalu oma eelsõidus teise koha ning pääses otse poolfinaali. Pajusalu sai ajaks 7.34,28. Sõidu võitis serblanna Iva Obradovic.
Meeste ühepaadil sai Vladimir Latin oma eelsõidus kolmanda koha ning jätkab võistlust lohutussõidus. Ühepaatidel on lohutussõidud kavas homme, poolfinaalid teisipäeval ja finaalid kolmapäeval.
Ühepaatidel pääseb olümpiale regati kolm paremat.
Pärnu Linnameeskond teenis Eesti jalgpallimeistrivõistluste esiliigaturniiri 13. voorus tänavuse neljanda võidu, alistades koduväljakul Tartu Tammeka II meeskonna 2:0.
Mõlemad Pärnu meeskonna väravad sündisid teisel poolajal. 49. minutil avas skoori Anton Issakov, 68. minutil vormistas lõpptulemuse Kris Korn.
“Lõpp oli raske, kuid näitasime, et suudame ühe mängija nimel pingutada,” kommenteeris Korn võitu klubi kodulehel, viidates väravaht Veiko Põldemaa vigastusele, kes mängu jooksul neli korda väljakul arstiabi vajas.
Pärnu Linnameeskonnal on 13 mängu järel tabelis 17 punkti, mis annab viienda koha.
Pärnakate järgmine mäng on kolmapäeval võõrsil Kiviõli Tamme Autoga, kellega eelmises ringis kodus 2:2 viik tehti. Koduväljakul näeb Pärnu meeskonda 10. juunil mängus FC Levadia duubelmeeskonna vastu.
Pärnu jalgpalliklubi naiskond sai Eesti meistriliiga liidrite heitluses Tallinnas jagu igipõlisest rivaalist FC Levadiast ja jätkab pärast seitsmendat vooru täiseduga.
Pärnu naiskond alistas Levadia vastase koduväljakul 2:0. Mõlemad väravad lõi Anastassia Morkovkina. Avavärav sündis 31. minutil, teine tabamus läks kirja 68. minutil.
Levadia mängis suure osa kohtumisest vähemuses, sest 13. minutil hoidis Inna Zlidnis kindla väravavõimaluse ära vea hinnaga, mille eest näitas kohtunik mängijale punast kaarti.
Pärnu jalgpalliklubi naiskonnal on meistriliiga avaringi kuue mängu järel tabelis 18 punkti, mis annab kindla liidrikoha. FC Levadia ja FC Flora on kogunud 13 punkti.
Järgmine voor on pärnakatele mänguvaba, ülejärgmises voorus on PJK vastaseks võõrsil Tallinna Kalev.
Liiklusregistri büroo töötajad tulevad lähinädalail Pärnumaal viide keskusesse, et üle vaadata kohalike inimeste mopeedid.
Mopeediomanikud peavad arvestama, et juuliks olgu kõik teedel liikuvad mopeedid liiklusregistris registreeritud ja üle vaadatud.
Peale Pärnu liiklusregistri büroo saab lasta mopeede üle vaadata Kilingi-Nõmmes (31.05), Tõstamaal (7.06), Pärnu-Jaagupis (12.06), Häädemeestel (15.06) ja Vändras (20.06). Maakonna lääneserva elanikud võivad sõita ülevaatuseks Lihulasse (31.05).
Peale sõiduvahendite ettenäitamise annab kohapeal kõik muudki toimingud ära teha.
Mõnel pool Eestis on säärased ülevaatused juba toimunud ja huvi on seni olnud väga suur, rääkis maanteeameti pressiesindaja Timo Vijar.
Ehkki ametnikud tulevad ise kohale ega pea mopeediga ette võtma pikka ja kulukat Pärnusse sõitu, tuleb arvestada, et toiming ei lähe kiiresti. “Et töö kiiremini sujuks, tuleks omanikel mopeedi kohta kaasa võtta võimalikult palju dokumente ja varuda toiminguteks kannatust,” sõnas Vijar.
Mõistlik oleks samuti varem täita taotlus ja tasuda riigilõiv, teavet nende kohta leiab maanteeameti kodulehelt. Samuti on seal kirjas ülevaatuse kellaajad ja kohad.
Kaotada poole aastaga kaalust 17 kilogrammi ja teha pärast seda 40 kätekõverdust 30 sekundiga pole mingi kunst, kui pidada vähegi kinni toitumis- ja treeningkavast.
Mullu sügisel tekkis mul eesmärk proovida, kui heasse füüsilisse vormi on võimalik jõuda poole aastaga spordiklubi treeningutes osaledes. Suur eesmärk oli ka kaalu alandamine 101,6 kilogrammilt 85ni.
Eesmärkide täitmisel ulatas sõbraliku abikäe Tervise Paradiisi Spa&Sport spordiklubi koos treener Jaana Junsoniga. Jaana koostas mulle nii treening- kui toitumiskavad ja osalesin Spa&Sport rühmatreeningutes BodyPump, BodyCombat ning jõusaali ringtreeningus ja treenisin kindla kava järgi jõusaalis.
Algul osalesin veel Tervise Paradiisi ujulas vesijooksu treeningus, kuid tundsin üsna kiiresti, et see ei ole siiski minu jaoks. Kuigi treening on kahtlemata omanäoline ja sobib kindlasti inimestele, kes ei taha liigeseid üleliigselt koormata.
Treenitus tõusis tuntavalt
Alustuseks fikseerisin näidud, mida treenimise juures saaks omavahel võrrelda. Kehamõõtude areng on näha juuresolevalt graafikult. Kuid sellest isegi olulisemad olid Pärnu haiglas koormustestis käimine ja õla-, kõhu- ning jalalihaste testid, mis näitavad treenitust kõige paremini.
Koormustestiks on vaja perearsti suunamiskirja. Testi on vaja sellekski, et see annab ülevaate nii füüsilisest kui tervislikust seisundist. Läksin novembris koormustesti tegema üsna enesekindlalt ja olin isegi natuke uhke, kui jõudsin seal ratast vändates 250 W koormuseni. Pulss tõusis selleks ajaks 161ni ja kuna kumm oli täiesti tühi, sellega test lõppes.
11. mail läbisin koormustesti uuesti. Sedapuhku väntasin ratast 300 W koormusega ja kuigi pulss oli kõigest 142, jätsid meedikud minu pettumuseks testi pooleli. Ma ei saanudki päris täpselt aru, miks, sest jõudu oli mul veel küll.
Parim oli kahe testi võrdluses, et koormustaluvust iseloomustav näitaja MET oli tõusnud poole aastaga 9,6-lt 13ni (maksimum olevat 16).
Lihasvõimekuse hindamiseks lasi Jaana mul teha lihtsalt 30 sekundi jooksul kätekõverdusi, kõhulihase ette painutust ja kükke. Novembris olid vastavad numbrid 18, 19 ja 24.
Kordasime testi sel esmaspäeval ja üllatasin veidi iseennastki. Tegin hommikul 30 sekundiga 40 kätekõverdust, kõhulihast sama aja jooksul 25 korda ja kükke 32. Kõik järjest üksteise otsa.
Treenituse kasvust annavad aimu suurenenud raskused. Näiteks, kui sügisel tegin BodyPumpi treeningutes kükke 10kilose kangiga, siis praegu olen teinud juba 32kilosega. See võib tunduda pealtnäha väike raskus, kuid vastupidiselt jõusaalile, kus tehakse, kang turjal, lühikesi seeriaid, tehakse Pumpis kükke viis minutit järjest 100-120 kordust ühtejutti. Maksimumraskus, mida BodyPumpis üldse kasutada saab, on 42 kilogrammi.
Kehakaal langes eesmärgi, 85 kilogrammini, juba märtsiks ehk umbes nelja kuuga ja on nüüd viimased kaks kuud väikeste kõikumistega umbes samal tasemel püsinud. Sel kolmapäeval näitas kaal 84,1 kilogrammi.
Elustiil muutus
Selleks, et eespool kirjeldatud tulemusteni jõuda, tuli mul parasjagu rassida ja paljutki oma elus totaalselt muuta.
Esimese asjana tuli õppida teistmoodi toituma. Jaana koostas selleks toitumiskava, millest pidasin kramplikult kinni 3-4 kuud, pärast muutus toitumise jälgimine üsna automaatseks. Ühe kolleegi artiklis väljatoodud väide, kus ta võrdles kaalu langetamist toitumise ja trenni abil, oli veidi asjatundmatu, sest paljalt treenides, ilma toitumist jälgimata, ei ole võimalik maha võtta. Olen näinud seda nii mitme tuttava peal kui proovinud varem ise.
Nii pidin õppima sööma väherasvaseid toite, suhkur ja palju muudki väga head ja ebatervislikku kadus mu menüüst. Toiduportsjonid vähenesid, kuid sagenesid toidukorrad. Jaana soovitas rohkem suppe süüa ja seda olen viimastel kuudel usinalt teinud. Toitumine on aga väga individuaalne teema ja huvi korral peaks igaüks ise treeneri või toitumisnõustajaga konsulteerima.
Peale selle koostas Jaana mulle treeningkava ja eraldi kava jõusaali jaoks, mis vahetus iga kahe kuu tagant. Jõusaalis keskendus Jaana peamiselt mu harjutuste tehnikale ja rühti hoidvate lihaste treenimisele.
Treeningkava nägi ette liigutamist vähemalt viiel päeval nädalas tunnikese, kuid see hakkas muutuma umbes paari kuu pärast, kui trennis käimine sai osaks elustiilist. Mingil hetkel ei pidanud ma ette antud soovitustest enam üldse kinni ja käisin trennis nii palju kui tahtsin ja jõudsin. Maksimumiks kujunes 10 tundi nädalas ja neli tundi päevas.
Nüüdseks olen aru saanud, et selline enesetapmine on mõttetu ja annab hoopis vastupidise tulemuse. Sain teada, et olen küll võimeline neli tundi päevas treenima ja osalema kolmetunnisel BodyCombati maratonil, kuid see põhjustas ka selle, et mingil hetkel tekkisid mul ületreeningu nähud ja ma ei jõudnud enam üldse midagi teha.
Nii nagu Jaana ja teisedki targad on öelnud: “Treenida oskab igaüks, kuid hoopis olulisem on õppida puhkama.”
Kuigi mu trennieksperiment lõppes täidetud eesmärgiga 5. mail, olen käinud Spa&Sport klubi treeningutes edasi. Üritan käia paar korda nädalas jooksmaski. Distants varieerub 5-12 kilomeetrini. Kokku tuleb nädalas 6-8 tundi trenni.
Mu enesetunne on väga hea ja füüsiline vorm muutub endiselt üha paremaks. Treenimine on kujunenud minu jaoks nii tavaliseks, et vahel tunnen end isegi imelikult, kui kodust ilma trenniasjadeta välja astun.
Esimest korda elus jõudsin sel aastal selleni, et olen osalenud rahvajooksudel. Mõni jooks on suvel veelgi plaanis. Samuti on mul tekkinud vahepeal uued eesmärgid, mida ületada.
Kui Andris oma plaaniga Tervise Paradiisi ilmus, oli minus küllaga kahtlusi tema iseloomu suhtes. Andris oli tüüpilise boheemlase olemisega: ülekaaluline, kehvapoolse rühi ja vetruva astumisega sell.
Püüdsin kohe esimesel kohtumisel selgitada, et tegemist on tõsise ettevõtmisega, mina kui treener olen ainult nõuandja rollis ja kogu ülejäänud töö tuleb ise endaga ära teha. Peale selle meedia tähelepanu keskmes olek.
Andris jäi endale kindlaks. Koostasime treening- ja toitumiskava ning nii see protsess algas.
Mäletan esimest kätekõverduste testi, kui Andrisel oli raskusi, et jõuda üldse 30 sekundiga kätekõverdusi teha. Esmaspäeval tegi ta sama ajaga 40 kätekõverdust. Samuti teeb rõõmu, et lõpuks ometi hakkab töö korsetilihastega vilja kandma ja Andris võib nüüd suvel rannas häbenemata promeneerida.
Selle kuue kuu jooksul tuli ette raskeid hetki, kus lõi välja mõni vana vigastus, mis piiras treeningute tegemist. Andrist kimbutasid ka külmetushaigused. Mingil hetkel tekkis lihtsalt väsimus, kui ta katsetas enda peal treeningmaratone.
Kokkuvõtteks aga peab ütlema, et tegemist on väga sihikindla treenijaga, selliste katsumuste kaudu õppis Andris paremini oma keha tundma ja tunnetama. Loodetavasti tulevikus ta teab, et pärast tõsiseid treeninguid tuleb anda oma kehale piisavalt puhkust.
Viimase koormustesti tulemused näitasid selgelt vormi paranemist. Eksperimendi jooksul paranesid kõik olulised näitajad.
Kui novembrikuises koormustestis oli maksimaalne kasutatud võimsus 250 W ja selle juures tõusis pulss 161 löögini minutis, siis mais olid vastavad näitajad 300 W ja 147 lööki minutis. Koormustaluvust iseloomustav näitaja MET on paranenud 9,6-lt nüüdseks 13,0ni (näitab, mitu korda on inimene koormusel võimeline suurendama oma hapnikutarbimist, võrreldes puhkeolekuga skaalal 1 – nõrk kuni 16 – väga hea).
Nii jõud, vastupidavus kui ka painduvus on arenenud. Kuid mis kõige olulisem – toimunud on oluline muutus temas eneses, elustiilis ja olemises. Andris oleks nagu nooremaks muutunud.
Ühel hetkel tabasin, et ma ei pea teda enam toetama ja suunama, vaid ta liigub ise. Andris on leidnud endale uusi väljakutseid rahvaspordiüritustel osalemise näol, mis on tema edasiste treeningute hea motivaator. Igatahes hoian pöialt!
Lasteaedade viimaste aastakümnete areng tähendab euroremonditud maju, lasteaiakohtade arvu vähenemist-suurenemist, aga ka uusi hoiakuid-väärtusi ja põlvkondade vahetust, mida omakorda on mõjutanud hüppeline sündimus, ränne, riigikorra muutus.
Pärnu linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna alushariduse peaspetsialist Marga Napp alustas tööd toonase haridusosakonna inspektorina 1986. aastal ja on õige inimene meenutamaks, missugune oli lasteaedade olukord Pärnus ja milliseks kujunes see riigikorra muutudes.
Napp ütleb, et aastal 1986 tegutses Pärnus 21 koolieelset lasteasutust, mis mahutasid 3175 last. Lasteaedadel olid siis numbrid, mitte nimed. Elanike arv linnas oli tunduvalt suurem ja lapsi rühmades rohkem kui praegu: kui nüüd on 12 rühmaga lasteaias 240 last, siis tollal mahutati neid ühte majja 280–300.
Vahetult enne Napi tööleasumist 1986. aastal oli suletud 4. lastesõim, mis asus Karja 5 ja mida praegu teatakse Kofkini majana.
Napp seletab, et sellal jagunesid lasteaiad linna alluvuses lasteaedadeks ja sõimedeks ning ametkondlikeks lasteaedadeks.
Kadri oli linakombinaadi, praegune Kelluke kalakombinaadi, Päikesejänku jalatsikombinaadi, Liblika tänava lasteaed Viisnurga ja Kukeke Väike-Kuke tänaval raudteetöötajate lasteaed. Tralli lasteaed oli maakondlik ja rajooni täitevkomitee alluvuses.
Laste arv langes järsult
“Lasteaedade arv hakkas vähenema koos laste arvu vähenemisega. Esimene laine oli 20 aastat tagasi riigikorra muutumisega, kui linnast lahkus sõjavägi,” meenutab Napp. Tema sõnade kohaselt on Pärnu linnal laste arvukust silmas pidades tegelikult hästi läinud. Kui arvestada, et 3000 lapsest oli pea pool vene õppekeelega ja venekeelsetes rühmades.
Praegu käib Pärnu lasteaedades 2200 last ja tegutseb 110 rühma, neist kaheksa vene õppekeelega rühma.
“Eesti keelt kõnelevate laste hulk on kasvanud. Oleme omadega plussis,” rõhutab Napp.
Teine tegur, mis kahandas laste arvu, oli muutunud demograafiline situatsioon. Trall, mis oli seotud Pärnu KEKi ja selle taristuga, kaotas laste arvus, sest ettevõte lagunes. Inimestel ei olnud seal enam tööd ja otsiti uut elupaika. Toona 12rühmaline Trall oli korraga viierühmaline. Lapsi ühtäkki polnud.
Riigikorra vahetumisega seonduv lasteaedade üleandmine toimus põhiliselt 1993–1994. “See käis vahel väga kiiresti. Teatati kuu aega ette: võtke lasteaed, meie seda enam ei taha,” räägib Napp.
Kiire üleandmise näiteks võib tuua raudtee lasteaia Kukeke olukorra enne selle sulgemist. Ametkonna keskus oli Riias ja lagunes, lasteaeda ei vajatud. Praegu asub selles Hansagümnaasiumi algklasside maja.
Kukeke tuli linna omandisse koos töötajatega, kes hiljem, kui laste arv kahanema hakkas, olid muutuste vastu meelestatud. Kriitilisel ajal oli lasteaias töötajaid rohkem kui lapsi. Ükski palgaline ei tahtnud oma kohast loobuda. Emotsioonid köeti üles. See oli Napi hinnangul kõige raskem sulgemine üldse Pärnu lasteasutuste ajaloos. “Üldjuhul ei jätnud me inimest tööta, kui ta tööd teha tahtis,” ütleb Napp.
Sulgemine ja ülevõtmine
Napil on meeles, kui tollane kalakombinaadi direktor Mati Tamm tegi ametkondade juhtidele ettepaneku anda lasteaiahooned tasuta üle linnale. Kalakombinaadile kuulunud lasteaia maja Metsa tänavas oli üsna heas seisus. Tema ettepanekuga liitusid Viisnurk (nüüdne Liblika tänava lasteaed), Kommunaar (Päikesejänku) ja viimaks linakombinaat (Kadri tänava lasteaed)
Nende seas, mis ei andnud oma lasteaia maja linnale üle, oli kalamajand. Praegu on see hoone kohandatud hambapolikliinikuks. Kui vahel küsitakse, miks linn seal lasteaia likvideeris, täpsustab Napp, et see oli tänapäeva mõistes eraomandis, hoone pole kunagi linnale kuulunud. Lapsi käis kalamajandi lasteaias vähe, kui see kinni pandi.
Samuti ei andnud Männipargi lasteaia kõrval asuvat lastesõimehoonet käest linakombinaat. See oli väga ilus maja lastele, leiab Napp.
Kui lehitseda telefoniraamatut aastast 1987, ilmneb, et arvukalt sõimi ja lasteaedu paiknes kesklinnas. Need suleti mitmel põhjusel. “Kesklinnas asuvate lasteaedade sulgemine ei olnud pahatahtlik, vaid need ei vastanud nõuetekohasele lasteaia keskkonnale ning neid polnud seepärast võimalik hinges pidada,” selgitab Napp.
Esmalt pandi kinni lasteaiaks kohandatud majad. Need, mis asusid villades. Nii suleti lasteaed number 1 (Esplanaadi 1, hilisem Oliveri maja), lastesõim number 3 (hiljem Maarjakodu) ja viimaks 1990ndate lõpus 1. lastesõim (Vanapargi 6).
Sündimus kahanes
“Praegu on probleem, et ei piisa lasteaiakohti. Ehk ei olnud me küllalt ettenägelikud?” mõtiskleb Napp. Ta meenutab, et nõukogude süsteemis ei olnud kohta erivajadustega lastele – need tuli luua. Ühiskonnas levis hoiak, et emad peaks sõimeealiste lastega kodus olema, ja paljud sõimerühmad suleti. Kui laste arv lasteaedades rängalt kukkus, tekkisid Pillerpallis esmalt Ülejõe gümnaasiumi ja kunagise Slaavi põhikooli kuueaastaste klassid, hiljem toimetulekukool.
Kuidas on lood mujal Eesti omavalitsustes? Milliseks kujunes seal lasteaedade olukord riigikorra vahetudes? Paljudes piirkondades läks kehvemini kui meil, tõdeb Napp. Käest anti lasteaiaks ehitatud maju.
“Meie oleme spetsiaalselt lasteaiaks ehitatud linnale kuulunud hoonetest ära andnud Liiva tänava maja (ehitatud eelmise sajandi 60. aastate algul): see oleks vajanud väga suurt investeeringut. Pealegi oli lähedal asuvas Kastani lasteaias neli vaba rühmaruumi, niisama palju rühmi oli ka Liiva lasteaias, kus valitsesid väga halvad tingimused,” selgitab ametnik. Hiljem loobuti veel Posti tänava majast, mis oli “kohutavas seisus”.
Ent laste arv linnas aina kahanes. “See oli väga keeruline aeg,” mäletab haridusametnik.
1990ndate keskel langes sündimus ja lapsi oli rekordvähe. Laste arv kahanes miinimumini aastal 2000, kui Pärnu linna lasteaedades tegutses ainult 100 rühma, lapsi oli 1999.
Nõukogude aja kombed
Ülemineku eel ja järel polnud aega, kui lasteaiad saanuks tegutseda kindlate nõuete-reegliteta, teab Napp. Nõuded muutusid, kui muutus koolieelse lasteasutuse seadus 1996. aastal, teab aastaid lasteasutuse seaduse muutmise töögruppides osalenud Napp.
Pärnu oli esimene, mis 1993.-1994. aasta tempokates muutustes asus koostama uut õppekava. Vana ideoloogia ei sobinud, aga uut ei olnud. Moodustati töörühm, mille tegevust suunas pedagoogikateadlane Imbi Muhel, ja loodi õppeprogramm, mille kirjutas kokku Maret Põlluste.
Nõukogude lasteaiandus erines praegusest oluliselt nagu riigikordki. Toonane õpetus-kasvatus ei lähtunud lapsest, vaid täiskasvanust. Olid õppeprogrammid, mis pidid järgima üleliidulist õppekava.
“Vene lasteaedadel oli oma programm. Meil oma. Üks tuli Moskvast, teine Tallinnast. Eestil oli õnneks oma lasteaedade programm – selle eest seisti hea. Olime nagu eriolukorras piirkond: saime oma asju kohandada,” jutustab Napp. Nõukogude perioodil sõltus laste heaolu töötajate inimlikkusest.
Nõukogude Eesti lasteaias teadis pedagoog, kuidas asjad käivad, ja vanemad pidid selle järgi toimetama. Kehtisid oma reeglid. Kontrolle, rangeid ja jäiku nõudeid oli rohkem kui nüüd. Sõimerühmas oli lapsi 20, aiarühmas kohati üle 30 ja kohti nappis.
Toitu keedeti alumiiniumpadades ja toitlustamisel valitses nõue: laps pidi kõik ära sööma, sest see oli ette nähtud ja kohustuslik. Sellest need õudusjutud taskusse topitud pudrust ja laua alla kleebitud kiludest, mida toona kasvanud põlvkond räägib.
“Julgen väita, et lastaednikel pole kunagi olnud puudu inimlikkusest, vähesed erandid välja arvatud, kahjuks on need hästi meelde jäänud. Ükski riigikord ei ole kellelgi kunagi keelanud või takistanud inimeseks jääda,” on Napp veendunud. Inetuid juhtumeid muidugi esines, ent lapsevanemad ei kiirustanud kaebama.
Odav naistetöö
Muidugi jäi omal ajal lasteaiatöötajatel vajaka eriharidusest. Sest ega lasteaed olnud koht, kuhu oleks väga tahetud tööle tulla. See oli odav naistetöö. “Inimesed läksid enne pensionilejäämist Pärnu Kalurisse tööle, et paremat pensioni teenida. Võis juhtuda, et pension oli suurem kui lasteaiakasvataja töötasu,” jutustab ametnik. Siis oli igaüks teretulnud, konkursse kohtade täitmiseks polnud. Tuli leppida iga töötajaga. Sageli tulid lasteaeda tööle noored emad lastega. Tänapäeval on kehtestatud lasteaiaõpetajate kvalifikatsiooninõuded, atesteerimise nõuded, riigi toetus täienduskoolituseks – kõik see on sündinud kahel viimasel kümnendil.
Sõime võeti nõukogude ajal 1,5aastasi lapsi, vahel aastasigi. 1960ndatel võeti sõimedesse juba paarikuiseid tittesid: olid ööpäevasõimed – emad pidid varakult tööle minema, kombinaatides öövahetuses töötama. 1980ndail–1990ndail tegutses Pärnus veel mõni öörühm, need olid mõeldud lastele, kes elasid linnast väljas.
Kõigil Pärnu lasteaedadel on oma kroonikad ja vilistlased toovad oma järeltulijad armsaks saanud lasteaeda. Pärnu lasteaedade ajalugu on uurinud oma lõputöödes Aide Rajamets, Anne Virula, Aime Dreimann ja Heldi Hook. Lasteaedade algus Pärnus ulatub 19. sajandi lõppu.
Vanim on Sindi lasteaed, Pärnus tegutsesid hoiukohad, esimene neist loodi 1878.
Napi seletust mööda on kavas kokku panna kogumik Pärnu lasteaedade ajaloost, selleks on lasteaednikke üles kutsutud oma mälestusi kirja panema.
Pärnu Mai lasteaia õpetaja Ksenja Ivanova on staažikas lasteaiatöötaja, kes seda ametit pidanud üle 40 aasta, ja tema sõnade kohaselt on tänapäeva lasteaiad sootuks midagi muud kui 1970ndatel.
“Tulin tööle sisuliselt otse tänavalt. Kasvataja kõige raskem kohustus oli paberimajandus,” meenutab Ivanova.
Ivanova alustas 1970. aastal tööd ühes ranna rajooni lasteaedadest ja märgib, et päevakava tuli toona täita minutipealt. Lapsevanemgi ei tohtinud last tuues hilineda. “Mäletan, et arst võis laste kehalise kasvatuse tundi ootamatult sisse astuda, mõne lapse kõrvale viia ja, stopper käes, tema vererõhku mõõta. Laps oli surmani ehmunud ja mina sain pähe, kui pulss polnud niisugune nagu vaja,” jutustab naine.
Kord ja kontroll
Nõukogude perioodi lasteaedades tehti kõvasti propagandat. Aruandluses tuli kasvatusteemalistes tekstides punasega alla joonida kohad, kus kiideti nõukogude korda, lisada, kui mitu minutit oli jutuks võidupüha või mõni muu tähtsündmus. Kõik pidi kirjas olema ja seda kontrolliti.
Sõime võeti alla aastasi lapsi. Ksenja Ivanova mäletab, et sõimerühmas olid laudadel küljes sahtli moodi toolid, kus siis üheksa–kümnekuuseid lapsi söödeti ja seejärel maneeži mängima tõsteti. Alguses ei osanud lapsed kõndidagi ja nutsid esimestel nädalatel. “Mu oma laps oli kümme kuud vana, kui ta sõime viisin. Kolm päeva ta nuttis, siis harjus,” meenutab ta.
Ivanova meelest hoidsid kasvatajad neid väiksekesi nagu oma lapsi. Kõigil neil olid lasteaia poolt flanellist sipupüksid. Igas lasteaias oli oma pesuköök, kus neid pükse iga päev pesti-kuivatati. “Toona ei olnud lastel nii palju allergiat kui praegu,” märgib lasteaiaõpetaja.
Ivanova kauneim mälestus on Kanali tänaval asunud 6. lasteaiast. See asus sammastega majas, kus veel nüüdki töötab kiirabijaam.
Suvel oli seal imeilus, sest elati ja oldi õues. Igal rühmal oli oma katusealune paviljon, kus söödi ja magati. “Mäletan, et söömiseks istuti ümber suure ümmarguse laua, mille lina ulatus maani. Olid oma lilleklumbid, peenrad, rabarberid ja õunaaed, mille eest hoolitsesid kasvatajad.”
Keset õue oli liivakast ja dušš, mille alt lapsed palava ilmaga läbi lippasid. Kui kokk tegi mannavahtu, kloppisid kasvatajad seda õues kordamööda, sest elektrikodumasinaid veel ei olnud. Lasteaias käis ligemale 70 last ning kõik tundsid üksteist. “Olime nagu üks pere,” tõdeb Ivanova.
Sunduslik kalamaksaõli
Kasvatajana pole Ivanova lapsi sööma sundinud, kuigi kord nägi nii ette. On meelitanud ja kavalusega proovinud, aga kurjaga mitte kunagi. Oli hoopis nii, et toidujagajale sai öeldud, kellele pisem, kellele suurem ports ette panna. Söömisest hullem oli kohustuslik kalamaksaõli neelamine. “Pidime kõigil r-tähega kuudel iga päev teelusikatäie kalamaksaõli andma,” ohkab ta.
Üksvahe kehtis nõue lasteaialaste riideid kvartslambiga kvartsitada, et nad pisikuid tuppa ei tooks. Lühikest aega vältas koguni kampaania lapsi kvartslampide valgel hoida, siis pandi neile kaitseprillid ette. Õnneks kadus see kord kiiresti.
Nõukogude ajal korraldati laupäevakuid ja siis töötas lasteaedki.
Kuidas aga on võimalik ühtsama tööd teha 40 aastat järgemööda? “Tuleb teha iseendale iga päev huvitavaks. Siis on lastel ka huvitav,” pakub Ivanova.
Pärnu pitsimeister Eeva Talts ei jõua kokku lugedagi, kui paljudele huvilistele on ta õpetanud käsitöönippe ja -saladusi ning jaganud oma vaimustust ise ilu luues.
Kogu elu pedagoogina töötanud naine pälvis Eesti rahvakunsti ja käsitöö liidu välja antava pärandihoidja 2011 preemia. Praegu korraldab ta koolitusi kõikjal Eestis ja õpetab ka Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias niplispitsi. Sel nädalal esitles Talts mahukat raamatut “Suur pitsiraamat. Süstikpits”.
Ärksa meelega naine vastab alati kannatlikult nii algajate kui oskajate käsitööalastele küsimustele ja on veendumusel, et pühendumist ja kannatlikkust nõudev pitside heegeldamine, niplamine või sõlmimine hoiavad mõistuse terava ja meele rõõmsa.
Kuidas raamat valmis ja mismoodi käsitöösõbrad on selle vastu võtnud?
Raamatu kirjutamine ja koostamine oli loominguline protsess, sest püüdsin sinna koondada õpetusi nii algajatele kui meistritele. Mul on suur pitsiraamatute kogu, olen raamatutest ja koolitustelt palju õppinud, tuli päris palju nuputada, milliseid näidiseid raamatusse valida.
Kirjastuses on eeltellimine olnud käsitööraamatu kohta üllatavalt hea. Eesti keeles pole süstikpitsi kohta raamatut varem ilmunud, õpetusi on ilmunud käsitööajakirjades.
Millest sai teie käsitööhuvi alguse? Kuidas jõudsite süstikpitsi juurde?
Minu vanuses inimeste vanemad oskavad peaaegu kõik midagi oma kätega teha, nii on minu 92aastasel emalgi tulnud nooruses kangast kududa ja kõike muud õppida.
Emal on eriline huvi käsitöö vastu, ta valdab väga paljusid tehnikaid ja on lasknud minulgi kõik läbi proovida, et ma tulevikus ise otsustaksin, mis kõige rohkem huvitab.
Ta käskis küllalt palju töid üles harutada ja vahel natuke nutsin ka, sest see oli nii tüütu. Ma ei saanud aru, miks tuleb uuesti teha, minu meelest oli kõik õigesti.
Koolis oli mul õnne heade käsitööõpetajatega.
Pitsid on mind kogu aeg huvitanud, olen heegeldanud suuri kardinaid ja päevatekke. Süstikpitsi tehti Eestis enne sõda väga vähe ja seda pitsi nägin esimest korda 1970.–1980. aastatel, kui meile hakkasid jõudma päris heade õpetustega välismaised käsitööajakirjad.
Ühes nägingi saksakeelset süstikpitsi tegemise õpetust, onunaine tõlkis selle ära. Leidsime inimese, kes tegi meile plastmassjoonlauast süstikud. Ja kui olin esimesed võtted selgeks saanud, hakkasin kirjandust otsima. Mul oli ühes Tallinna antikvariaadis tutvus olemas, sain kohe teada, kui midagi huvitavat müüki tuli.
Praegu leidub selle käsitööliigi kohta huvitavaid raamatuid nii saksa kui inglise keeles, palju materjali on saadaval internetis.
Milline käsitöötehnika teile kõige rohkem meeldib ja mis teeb käsitööeseme kauniks? Kas on mõni tehnika, mis üldse ei vaimusta?
Mulle meeldivad kõik pitsitehnikad. Hindan käsitöö juures peenust, seda, kui inimene on suutnud oma sõrmedega teha midagi, mida igaüks ei suuda.
Villaseid sokke ja kampsuneid ei taha ma enam eriti teha. Sokke on ämm meile tagavaraks kudunud, kampsunimustreid pakutakse praegu küll väga huvitavaid, aga ma olen siiski jäänud oma pitside juurde.
Väga ei huvita mind meisterdamine, samal ajal ei välista ega põlga ma ühtegi käsitööliiki. Nõukogude ajal peeti näiteks ristpistet natuke kehvemaks käsitööks.
Mu ema on välja mõelnud ja valmistanud seeria ristpistetöid aastaaegade teemal, julgen neid lausa maalideks nimetada, aga olen ka väga koledaid tikandeid näinud.
Taaskasutuspoodidest leiab vahel vanu käsitöid, mis on võluvad oma armsas naiivsuses. Aastaid tagasi kirjutati naisteajakirjades, et tikitud käterätid veeämbri taga on kadakasakslikud ega sobi Eesti kodudesse. Nüüd on sellised asjad jälle moes ja mina olen leebunud.
Oluline on korrektne tehniline teostus, õiged värvid ja kompositsioon. Käsitöö on alati ilus, kui nende põhimõtetega on arvestatud.
Pitside maailmas on vist võimatu öelda, et nüüd on kõik nipid selged. Kas tahaksite veel mõne tehnika selgeks õppida?
Muidugi on võimatu kõiki nippe selgeks saada ja inimesed mõtlevad ju kogu aeg igasuguseid tehnilisi lahendusi või võtteid juurde. Mida rohkem maailmas ringi liikuda, raamatuid lugeda ja internetiavarustes otsida, seda rohkem uusi asju näeb.
On tehnikaid, mida olen proovinud, aga mitte süvenenud, sest ei taha asju poolikult teha.
Niplispitsi kohta võib öelda, et ilmselt pole isegi maailma suurimate asjatundjate hulgas kedagi, kes julgeks väita end ala kohta kas või pooli asju teadvat.
Ise olen uhke, et suutsin käsitöötegijate tarvis tagasi tuua Setu niplispitsi. Minu 2003. aastal ilmunud niplispitsiraamatust jäi Setu pits välja, sest ma ei teadnud, kuidas seda tehakse. Eesti Rahva Muuseumis olid töönäidiste valgel pitsipinnal punaste ahelpistete read, mis oleksid nagu riide peale tikitud. Muuseumis ei lubata ju midagi harutada, esemed on vanunud-kulunud, küll ma nägin vaeva, et sellest pistetehnikast aru saada.
Kõige rohkem on mind vaimustanud Belgia meistrite pitsid. Seal peab niplispitsi õpetajana töötamiseks valdama umbes 12 tehnikat ja kõrgel tasemel tegijaid ei ole väga palju.
Jaapanlased on välja mõelnud arvutiprogrammid, mis oskavad pitsimustreid komponeerida. Aga niplispitsi ennast masinaga teha ei saa.
Ülemaailmsetel pitsikongressidel on avaldatud arvamust, et kui kõiki teisi käsitöötehnikaid õpitakse masinaga tegema, siis niplispitsi mitte. See nõuab liiga palju mõtlemist, arvuti “mõistus” eeldab etteantud rada.
Pitside tegemine on siis paras mõttetöö nagu ristsõnad või sudoku. Kuidas vanasti naised raskete talutööde kõrvalt näputööks aega leidsid? Ja veel poolpimedas, petrooleumilambi valgel.
See on mullegi müsteerium. Sellesama Setu pitsi võtete kallal murran mina vahel terve päeva pead ja ometi olen kogu elu pitside tegemist õppinud. Minul on raske isegi jäljendada seda, mida maanaised kunagi ise välja mõtlesid.
Kahtlemata ei lase pitside tegemine vanadusest nüriks minna, sest pingeline nuputamine hoiab aju tegevuses.
Käsitööks aja leidmiseks peab olema ala vastu huvi ja kirg. On mullegi öeldud, et “küll sul peab palju vaba aega olema”. Aga olen ju samuti tööl käinud, lapsi kasvatanud ja pärast tööd veel huviringe juhendanud. Kõik on valikute küsimus. Paljud naised kannavad ju oma käsitööd kaasas: bussis sõites, külla minnes, telekat vaadates käed käivad.
Niplispitsi kohta on öeldud, et võtab nii kaua aega, enne kui mõni sentimeeter tehtud saab: mis mõte sellel on? Saab ju selletagi hakkama?
Mina olen vastu väitnud, et inimesed loevad raamatuid, veedavad arvutis aega, kuulavad muusikat – seda ju ka ei saa patta panna ega tulemust sentimeetrites mõõta. Kui tegevus tundub tore, pakub see rõõmu, katsetamispõnevust ja rahuolu, kui midagi välja tuleb.
Tundub, et käsitöö on praegu Eestis popp, seda õpitakse ja tehakse hea meelega.
Kas tänapäeva tüdrukud viitsivad esiemade oskusi õppida? Kudumisel-heegeldamisel liigub “pilt” ehk arvutipõlvkonnale liiga aeglaselt.
Eestis on tõesti käsitööle hea aeg, eriti rõõmustab mind, et noori käsitööst huvitatud naisi on lõpmata palju.
Põhikoolis pole neiude huvid ega oskused välja kujunenud, neil on 1000 muud asja, millega tegelda. Varem sai noori ahvatleda sellega, et võid luua midagi sellist, mida teistel seljas pole. Nüüd on taaskasutus popp ja ise kõike teha pole enam otseselt vaja.
Natuke kardan, et üha rohkem tehakse koolis meisterdamistöid, mis saavad ruttu valmis, ei nõua nii palju peenmotoorikat ega süvenemist. Samal ajal arvan, et mis tulema peab, see tuleb ikkagi, las tuleb siis hiljem. Käsitööd õppida pole kunagi hilja.
Olete töötanud nii õpetaja kui ringijuhendajana, olete Pärnu kodumajanduskooli looja ning olite selle direktor kooli liitmiseni Pärnu kutseõppekeskusega 2000. aastal. Kogu elu teistele käsitöötarkusi edasi andes.
Võib tõesti nii öelda. Palju õppisin aianduse ja mesinduse seltsis õpetades. Seal käis palju eestiaegsetes kodumajanduskoolides õppinud naisi, kes olid samas eas kui mina praegu. Nemad olid kõigest väga huvitatud, mõnest tehnikast teadsid rohkem kui mina. Ja kui nemad mõnda nippi ei teadnud, uurisin selle neile välja.
Töötasin ka Pärnumaal tööõpetuse inspektorina. Inspektorid käisid koolides vaatamas, kas koolide aineõpetus, töökorraldus ja metoodika vastavad nõuetele, tundsin kõiki tööõpetusõpetajaid.
Pärnu kodumajanduskool oleks võinud püsima jääda, näiteks kutsehariduskeskuse täiskasvanute koolitamise osakonnana, aga toona polnud aeg selliseks ideeks veel küps. Tollal nägi haridusreform ette suurteks koolideks liitmise, rahastust poleks meie koolil loota olnud.
Selle kooli lõpetanud inimesi töötab praegu nii käsitöö kui toiduvalmistamisega seotud aladel. Kõik on kinnitanud, et said meie koolist palju eluks vajalikke oskusi.
Olen seda meelt, et täiskasvanute koolitamist peaks Pärnus arendama. Siingi võiks olla loomeinkubaator nagu Viljandis ja Tartus, kuhu linna toetusel saaks muretseda kangasteljed ja kallimad masinad, korraldada koolitusi ja näitusi. Maarja-Magdaleena gildi majas on küll suur ja tänuväärne töö ära tehtud, aga see on eraettevõtlus.
Olete aastaid juhtinud Pärnu pitsistuudiot ja korraldanud rahvusvahelist pitsifestivali. Millega festival tänavu üllatab?
Tänavu toimub XI rahvusvaheline niplispitsi festival hoopis Tartus. Nad palusid meilt võimalust seda teha ja vaatame, kuidas välja kukub.
Pärnus teeme hansapäevade raames 30. juunil ürituse “Valge öö romantilised pitsid”. Konkursi teema on peakatted, oma kübaraid näitab meister Marge Iilane, Läti pitsimeistrid ja trio Romanss esitavad ballaade.
On tantsu, tegutseb kohvik ja töötubades saab õppida nii traditsioonilisi pitsitehnikaid kui puu-, sepis- ja paberpitsi. Meisterjuuksurid teevad soovijatele soenguid, millesse seatakse pitsehteid.
CV
* Sündinud 13. märtsil 1944 Tartumaal.
* Erialane haridus: tootmisõpetaja.
* Töötanud õpetaja, Pärnu rajooni haridusosakonna tööõpetuse inspektori, Pärnus asutatud Käsitöölehe peatoimetajana. Praegu osaleb Pärnu rahvaülikooli töös, korraldab koolitusi kogu Eestis ja õpetab Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias niplispitsi.
* Asutanud ja juhtinud Pärnu kodumajanduskooli 1990–2000.
* Loonud Pärnu pitsistuudio 1999. aastal ja töötab seal tänini juhendajana. Korraldanud Pärnu rahvusvahelist niplispitsi festivali alates 2001. aastast.
* Raamatute “Eesti niplispitsi mustreid” (2003) ja “Suur pitsiraamat. Süstikpits” (2012) autor.
* Saanud Pärnu linna teenetemärgi (2010) ja pärandihoidja 2011 tiitli.
KINO
Mai kinos
kl 16.30 „Peeglike, peeglike“,
kl 18.45 „21 Jump Street“,
kl 21 „Kuum pirukas: Klassikokkutulek“.
www.maikino.ee
KONTSERT
Eliisabeti kirikus
kl 18 Tõnis Mägi, Jaan Tammsalu kontsert-mõtisklus „Palve“.
Kunstide maja ärklisaalis
kl 18 Pärnu Kunstide maja Anne Uusna laulustuudio – Egert Pulli soolokontsert.
ÖÖKLUBI
Ööklubis Strand
„Eurovisiooni eri“. DJ Heiko Merikan.
Ööklubis Sugar
kl 23 „Golden Grooves“. DJ Widenski.
Ööklubis Mirage
kl 23 „Mirage Dance Party“. DJ Vardo Rohtmets.
Öölokaalis Kassa
kl 22 Kuldne Trio. DJ Reio Tilk.
Kilingi-Nõmme ööklubis GIA
DJ Resident.
LÕBUSTUS
Puhvetis A.P.T.E.K.
Dr Lorenzo.
Jahtklubis
kl 20 Rääma Blue.
Iiri pubis Sweet Rosie
Folk Highlights Orchestra.
Kuursaalis
„D’Black – Eric Clapton tribute“.
Trahteris Postipoiss
esineb Marco.
Tervise kultuurikeskuse Pilliroo baaris
kl 20.30 tantsuõhtu.
SPORT
Selja külas
kl 11 tänavakorvpalli turniir. Muusikat teevad Ol* ja Twins Inc. DJ Marko Koitla.
NÄITUSED
Pärnu muuseumis
Liina Siibi näitus „Naine võtab vähe ruumi – vol. 3“.
Avatud T-P 11-19.
Raekoja linnagaleriis
Pärnu mMoodsa kunsti näitus „Jumala hullud“.
Avatud T-R 11-17, L 11-14.
Kunstnike maja galeriis
Pille Johansoni näitus „Strateegiline ressurss“ ja Jarõna Ilo joonistused.
Avatud T-R 11-17, L 11-14.
Uue kunsti muuseumis
Liili Mõtuste mälestusnäitus „Mere mälu“.
Rahvusvaheline klaasikunstinäitus „Tervitades, teie ...“.
Puutöömeistri Ants Lingi näitus „Talusildid ja talupingid“.
Avatud iga päev 9-19.
Endla teatri sammassaalis
Pärnu Kunstide maja kunstiõpilaste tööde näitus.
Teatrikohviku 1. korrusel
Heli Laulu maalinäitus „Puud“.
Keskraamatukogu
1. korruse galeriis köitekunstinäitus „Konrad Mägi. Köidetud“ ja fotonäitus „1989 läbi fotograafide silmade – Tšehhi Sametrevolutsioon“.
1. korruse ja trepigaleriis fotonäitus „Mõisakoolid – särama löödud pärlid“.
Lasteosakonnas ja 3. korrusel Tšehhi lasteraamatute illustratsioonid.
Lasteosakonnas raamatunäitus „Väike mutt ja teised tšehhi raamatutegelased“.
Linnakodaniku majas
näitus Pärnu omavalitsuse taassünnist „Vabaduse väraval“.
Avatud K, N 12-18.
Maavalitsuse trepigaleriis
Audru huvialakeskuse õpilaste joonistuste näitus.
Nooruse maja
galeriis Pärnu rahvaülikooli fotograafiakursuslaste näitus „Kaks kaadrit ette“.
kohvikus portselanimaali müüginäitus.
Kentuki Lõvis
Henn Soodla näitus „Fotojaht Pärnumaal 21. sajandil“.
Frens Cafés
Andres Adamsoni fotode näitus.
Lepa kohvikus
kunstnik Jüri meremaalid.
Wine Piccadilly veinikohvikus
Maria Rannastu maalinäitus „Women and Flowers“.
Sanatooriumi Tervis Muuli baaris
ARSi kunstistuudio ja Paikuse huvikooli maalikursuse tööd.
Pärnu haigla
1. korruse aatriumis Eesti tervishoiumuuseumi näitus anatoomiliste õppevahendite ajaloost „Kuidas näidata inimest?“.
Galeriis Maarja-Magdaleena gildi meistrite näitus „Eesti etno“.
Kohvikus naiste kunstirühma Lukomorje natüürmortide näitus „Vaikne elu“.
Avatud E-R 8-16.
Nädalavahetusel Pärnus kuuendat korda toimunud Ameerika autode hooaja avamisüritusel “Elu nagu Ameerikas” näitasid rammu nii masinad kui neid juhtivad mehed.
“Ütleme nii, et kummipõletajate närv ei pidanud vastu ja publiku nõudmisel hakkasid nad oma etteastega varem peale,” märkis laupäeval Pärnus toimunud üritust korraldanud motoklubi P.A.A.K. liige Janek Riik. “Muidu oli üritus igati tipp-topp, rahvast oli nii palju, et sadamas oli raske isegi jalgsi liikuda. Meid rõõmustas ka tänavuse kevade parim ilm.”
Laupäeval kogunes Pärnu sadama kaile kokku 122 Ameerika päritolu masinat, millest sadakond sõitis suvepealinna mujalt.
“Hooaja avamisele tullakse ju ikka,” nentis Riik. “Pikk talv on seljataga ja inimestel vajadus ringi sõita ja oma autosid näidata. Tänavu oli masinaid seinast seina ja hästi korda tehtud vanemaid autosid oli palju.”
Sadamakail hullutati publikut mitme etteastega. Nii esitasid oma unplugged-kava Rockin Lady & Her Rivertown Boys, kes oli kuursaalis kokkutuleku järelpeo peaesineja. Kollektiivi 1956. aasta Buick Century valiti aga atraktiivseimaks autoks.
“Kulunud värviga Buickist astusid välja ajastutruud naised, kes muutsid auto väga stiilseks,” selgitas Riik.
Tänavune üritus oli pühendatud sportliku kupeekerega F-Bodydele. Neil autodel oli võimalus sadamakail kummi põletada. Peale selle toimusid Chevi Vani ja burgeri söömise võistlused.
Riigi sõnade kohaselt veeti Chevi väikebussi umbes 15 meetrit ja see distants nimetati sümboolselt Pärnu meetriks. Võitja läbis maa 10,8 sekundiga. Burgerisöömise võistluse võitmise au läks aga motoklubile Rebelions.
Riik arvas, et Ameerika autode hooaja avamise üritus on end hästi sisse töötanud ja tulevaks aastaks ürituse ülesehituses suuri muudatusi ei tehta. “Lisame midagi uut ja põnevat, aga kondikava kui selline on paigas,” ütles Riik. “Autojuhid kiitsid väga meie kruiisi marsruuti ja paljudele oli omapäraseks kogemuseks Vee tänavalt Rüütlisse sissesõit.”
Hooaja plaanib P.A.A.K. lõpetada traditsiooniliselt sügisel, kuid siis näitavad oma autosid vaid Pärnu Ameerika autode austajad.
Ei pea vist enam mainimagi, et elulood on üsna raske žanr. Eriti veel filmikunstis, sest mitukümmend või isegi rohkem aastat keskmiselt kahte tundi ära mahutada on paras väljakutse. See nõuab suurt leidlikkust.
Sellepärast keskenduvadki paljud eluloofilmid mõnele olulisemale sündmusele, mis portreteeritavat kõige paremini iseloomustavad, jättes ülejäänu kõrvale kui taustamaterjali.
Loomulikult saab teisiti, nagu tõestab Briti pikaaegsest peaministrist Margaret Thatcherist pajatav linalugu nimega „Raudne leedi“, mis hiljuti meie kinodesse jõudis. Kuulsa poliitiku elu tuuakse publiku ette tagasivaadete kaudu, mille raamiks on tema võitlus järjest süveneva dementsusega. Film keskendub põhiliselt ainult teatud etappidele, mis peaksid seda keerukat naist võimalikult hästi avama.
Vaatluse all on Thatcheri noorus, kui ta alles hakkas poliitikaga tegelema, seejärel aeg, kui ta oli suhteliselt tüüpiline koduperenaine, ja lõpuks tõusmine Suurbritannia peaministriks. Viimasena mainitud etapp saab kõige rohkem tähelepanu, sest on vaieldamatult kõige põnevam osa Thatcheri pikast ja muljet avaldavast karjäärist. Vähemalt nii võib järeldada tema biograafiast.
Linateosest see kahjuks väga hästi välja ei tule. Film on suhteliselt üheülbaline ja igav, mille tõttu jääb üsna arusaamatuks, mis tegi Raudse leedi Raudseks leediks ja miks loetakse teda tänini teatud mõttes sümboliks, kelle järgi on mingil määral joondunud kõik temale järgnenud Inglismaa peaministrid.
Kes nendele küsimustele vastuseid otsivad, peavad ilmselt pöörduma muude allikate poole, sest linateos selgitusi eriti ei paku. Neil, kes aga tahavad saada head rahuliku vaatamist, mida ilmestavad suurepärased näitlejatööd, ei tule pettuda.
Meryl Streep teeb nimitegelasena jälle kord võrratu etteaste, mille eest ta pälvis sel kevadel filmimaailma ihaldusväärseima auhinna Oscari.
Palju tänu tunnustuse eest võlgneb Streep muidugi oma grimeerijatele, kes mängisid väga suurt rolli tunnustatud Ameerika näitleja muutumisel eelmise sajandi lõpu Briti mõjuvõimsaimaks naiseks.
„Raudne leedi“ on heade näitlejatöödega väga keskpärane linateos, mis oma subjekti olemusest palju aimu ei anna. Eluloofilmi seisukohast tähendab see läbikukkumist, mis loomulikult ei tähenda, et see vaadata ei kõlba. Kõlbab, kuid kindlasti saanuks paremini.
„Raudne leedi“,
Osades Meryl Streep, Jim Broadbent, Harry Lloyd.
Lavastanud Phyllida Lloyd.
Kestus: tund ja 45 minutit.
Hinnang: vaadatav.
Sel laupäeval, 26. mail toimub Pärnumaal Tori vallas Selja külas tänavakorvpalli turniir, kuhu on oodatud osalema kõik korvpallihuvilised.
Ürituse korraldaja Oliver Ehte teatel tähistatakse turniiriga Selja korvpalliväljaku ametlikku avamist.
“Kuigi väljak valmis juba eelmisel aastal, on laupäeval toimuv turniir siiski selle ametlik avapidu,” ütles Ehte. “Kohapeal saavad korviässad end proovile panna tänavakorvpallis. Kohapeal on võimalus proovida veel oma oskusi meeleolukas täpsusviskemängus “Snaiper”.
Spordisõprade kõrval oodatakse Seljale muusikasõpru. Keskpäeval annavad kontserdi viimasel “Bändomaanial” edukalt esinenud hiphopipunt Ol* ja 2010. aastal maakondliku noortebändide konkursi “Proovikas” võitnud Twins inc.
Kogu päeva vältel mängib taustamuusikat DJ Marko Koitla.
Üritus algab kell 11, on vanusepiiranguta ja pealtvaatajatele tasuta. (PP)
KINO
Mai kinos
kl 16.30 „Peeglike, peeglike“,
kl 18.45 „21 Jump Street“,
kl 21 „Kuum pirukas: Klassikokkutulek“.
www.maikino.ee
TEATER
Endla teatris
kl 19 etendus „Vanaisa“, peaosas Jan Uuspõld.
www.endla.ee
Kunstide maja ärklisaalis
kl 18 Pärnu Kunstide maja õpetaja Rein Laose teatristuudio etendus vanemale astmele „Tüdruk, katki …“.
KONTSERT
Kontserdimajas
kl 16 Pärnu rahvusvahelise koorifestivali konkurss.
Kunstide maja sinises saalis
kl 18 Pärnu Kunstide maja Anne Uusna laulustuudio kontsert „Heale sõbrale“.
ÖÖKLUBI
Ööklubis Strand
esineb Outloudz. DJ Rivo Tettermann.
Ööklubis Sugar
kl 23 esineb Koit Toome. DJ Ahto Kruusmann.
Ööklubis Mirage
kl 23 „Club Vision in da House – Tribute to Inna“. DJd Melboom, Sunny Dee, La Sessica.
Öölokaalis Kassa
kl 22 esineb Duo Catarsis. DJ Vaido Pannel.
Kilingi-Nõmme ööklubis GIA
DJ Resident.
LÕBUSTUS
Kentuki Lõvi pubis
kl 21 Kentuki Lõvi 1. aastapäev. Esinevad Legshaker, Artise kladekoor, Greip.
Kuursaalis
„Sadamakõrts“, ansambel Kihnu Poisid. DJ Marko Pille.
Puhvetis A.P.T.E.K.
Dr Klemm.
Trahteris Postipoiss
Raen Väikene.
C. F. Hahni pubis
Kullaketrajad.
Restoranis Paradiis
kl 20 esineb Ergo.
Jahtklubis
kl 20 kultuuriakadeemia pärimusmuusikud Kulno Malva akordionil ja Priit Oks kitarril.
Tervise kultuurikeskuses
kl 19.30 kontsert. Korsholmi BigBand Soomest. Tants.
NÄITUSED
Pärnu muuseumis
Liina Siibi näitus „Naine võtab vähe ruumi – vol. 3“.
Avatud T-P 11-19.
Raekoja linnagaleriis
Pärnu mMoodsa kunsti näitus „Jumala hullud“.
Avatud T-R 11-17, L 11-14.
Kunstnike maja galeriis
Pille Johansoni näitus „Strateegiline ressurss“ ja Jarõna Ilo joonistused.
Avatud T-R 11-17, L 11-14.
Uue kunsti muuseumis
Liili Mõtuste mälestusnäitus „Mere mälu“.
Rahvusvaheline klaasikunstinäitus „Tervitades, teie ...“.
Puutöömeistri Ants Lingi näitus „Talusildid ja talupingid“.
Avatud iga päev 9-19.
Endla teatri sammassaalis
Pärnu Kunstide maja kunstiõpilaste tööde näitus.
Teatrikohviku 1. korrusel
Heli Laulu maalinäitus „Puud“.
Keskraamatukogu
1. korruse galeriis köitekunstinäitus „Konrad Mägi. Köidetud“ ja fotonäitus „1989 läbi fotograafide silmade – Tšehhi Sametrevolutsioon“.
1. korruse ja trepigaleriis fotonäitus „Mõisakoolid – särama löödud pärlid“.
Lasteosakonnas ja 3. korrusel Tšehhi lasteraamatute illustratsioonid.
Lasteosakonnas raamatunäitus „Väike mutt ja teised tšehhi raamatutegelased“.
Linnakodaniku majas
näitus Pärnu omavalitsuse taassünnist „Vabaduse väraval“.
Avatud K, N 12-18.
Maavalitsuse trepigaleriis
Audru huvialakeskuse õpilaste joonistuste näitus.
Nooruse maja
galeriis Pärnu rahvaülikooli fotograafiakursuslaste näitus „Kaks kaadrit ette“.
kohvikus portselanimaali müüginäitus.
Kentuki Lõvis
Henn Soodla näitus „Fotojaht Pärnumaal 21. sajandil“.
Frens Cafés
Andres Adamsoni fotode näitus.
Lepa kohvikus
kunstnik Jüri meremaalid.
Wine Piccadilly veinikohvikus
Maria Rannastu maalinäitus „Women and Flowers“.
Sanatooriumi Tervis Muuli baaris
ARSi kunstistuudio ja Paikuse huvikooli maalikursuse tööd.
Pärnu haigla
1. korruse aatriumis Eesti tervishoiumuuseumi näitus anatoomiliste õppevahendite ajaloost „Kuidas näidata inimest?“.
Galeriis Maarja-Magdaleena gildi meistrite näitus „Eesti etno“.
Kohvikus naiste kunstirühma Lukomorje natüürmortide näitus „Vaikne elu“.
Avatud E-R 8-16.
Kolmapäeva õhtupoolikul on Pärnus Port Artur 2 asuvas Rahva Raamatu kaupluses külas Eesti kultuurkapitali aastaauhinna laureaat, populaarse „Apteeker Melchiori“ sarja autor ning telesarja „Alpimaja“ stsenarist Indrek Hargla. Vestlust veab luuletaja ja ajakirjanik Kaupo Meiel.
Hargla on ulme- ja krimikirjanik, kes on kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane ning võitnud nende eest arvukalt kirjandusauhindu, sh mitu korda ulmeauhinna „Stalker“ ja preemiaid romaanivõistlustelt, teatas kirjastus Varrak.
„Apteeker Melchiori“ sarja kriminaalromaanide tegevus toimub keskaegses Tallinnas. Sarja sündmustik on ajendatud vanadest Läänemere legendidest ja Tallinna ajaloost ning romaanide tegelaste hulgas on karmid ordumehed ja vagad dominiiklased, tõsised raehärrad ja vooruslikud linnadaamid, lõbusad mustpead ja üllad rändmuusikud. Teiste tegelaste seas troonib taibukas apteeker Melchior Wakenstede, kes peab oma kohuseks peale linnarahvale arstimite müümise mõrtsukate otsimist.
Neljapäeval, 24. mail kell 15.30 korraldavad Pärnu noorte infopunkti karjäärispetsialistid Pärnu õppenõustamiskeskuses õppepäeva kuni 26aastastele noortele, kel on plaanis suvel tööle minna.
Kätlin Aadamsoo Pärnu noorte infopunktist rääkis, et „Noore tööotsija ABC“ õppepäeval jagatakse nippe edukaks tööotsinguks. Tutvustatakse noortele suunatud tööportaale, õpetatakse koostama CVd ning kaas- ja motivatsioonikirja. „Kohaletulnutele antakse nõu, kuidas leida sobiv töö meelepärase tööpakkumise puudumisel,“ lisas ta.
Õppepäeva jooksul räägitakse noorele, millised on nende võimalused ja takistused tööle saamisel vastavalt töölepinguseadusele.
Päeva lõpetab ettevõtte juht, kes jagab soovitusi edukaks tööintervjuuks.
Infopäev on kõigile osalejatele tasuta ja sellel osalemiseks tuleb end eelnevalt registreerida Pärnu noorte infoportaalis www.parnunoored.ee.
Pärnu keskraamatukogus tegutsev Mürakarukool kutsub 23. mail kell 11 kõik 1,5-4aastased mürakarud ja nende vanemad enne suurt suve viimast korda kokku, et õpetaja Katrin Hilduneniga laulda tuttavaks saanud laule, lugeda riime ja mängida läbi parimad mängud.
„Algamas on suvevaheaeg, õnneks Mürakarukoolis sisseastumis- ega lõpueksamit ei ole. Küll võib meelde jäänud salme ja samme vahepeal lihtsalt lusti pärast harjutada, sest septembrikuus avab populaarseks saanud kool taas uksed,“ rääkis keskraamatukogu lasteosakonna bibliograaf Signe Peeker.
Raamatukogu lasteosakond on aga avatud kõikidel aastaaegadel ja ootab raamatupõnevusest osa saama pisipõnnieas ja muudes vanuseastmetes huvilisi.
Nädalavahetusel toimus Pärnus Niina ja Alfred Raadiku nimeline 7. üleriigiline koolinoorte rahvatantsufestival.
Festivalil osales ligi 800 tantsijat. Eile andsid noored kontserdi spordihallis, täna sai linnarahvas näha noori rahvatantsijaid Port Arturi väljakul.
Festivali moto läbi aastate on olnud “Rahvatants paneb silma särama!” ja festival on kantud Tallinna Pelgulinna gümnaasiumi kauaaegsete õpetajate, koolinoorte tantsupidude üld- ja aujuhtide Alfred ja Niina Raadiku töö väärtustamisest ja hoidmisest.
Pärnut külastas noorte rahvatantsufestival esimest korda.
Audru vallas Kihlepas algas eile kaks päeva kestev võilillefestival.
Festivali välilettidel müüakse marineeritud võilillenuppe, kõrvitsa- ja nõgesesuppi, nõgesekotlette, suures valikus kooke, suveniire, ravim- ja ilutaimi ning võilillekohvi.
Kuigi festivali korraldajad olid eile valmis üritust kehva ilmaga ka Kihlepa külamajas läbi viima, lubas päiksepaisteline ilm taimesõpradel õues esinejaid kuulata. Ümber külamaja punuti pikk võilillepärg.
Esinesid Pärnu Ukraina seltsi folkloorirühm, kandlemängijad ja ansambel Kognito.
Et samal ajal toimus Lao kalasadamas räimefestival, oli neid, kes mõlemast üritusest osa võtta soovisid. Kokku külastas festivali sadu huvilisi.
Külaseltsi üks eestvedaja Mercedes Merimaa esitles oma kolmandat taimeraamatut, mille oli tal aidanud kirja panna Pärnumaal elav vabakutseline ajakirjanik Annika Põltsam.
Külalised said testida võililleveini ja võilillesiirupit. Siirup valmis töötoas, mida juhtis Tamme ürditalu perenaine Heli Viedehof. 9. juunil on ürditalus avatud uste päev ja siis on sinna oodatud kõik, keda huvitavad maitsetaimed ning nende kasutamine.